Sissejuhatus

Kool saab tulemuslikult kujuneda lapse haridust ja arengut soodustavaks teguriks ainult siis, kui ta ühendab oma pingutused perekondade[1] ja teiste ühiskondlike institutsioonide taotlustega, et koostöös moodustada haridussüsteem.

Tarbimisühiskonna väärtuste pealetung, mis aktualiseerib lühiajalise hüve püsiväärtuste ees, muudab ühtselt toimiva ja harmoonilise haridussüsteemi iseenesliku kujunemise üha utoopilisemaks.

Niinimetatud pluralism ja demokraatia pähe pakutav tingimusteta tolerantsus väärtussüsteemis teevad võimalikuks ühiskondliku kokkulepluse ainult materiaalsel pinnal.

Tänases Eestis ei ole haridus üheselt mõistetav vaimne kvaliteet: haridussüsteem on taandatud ametkondlikus asjaajamises koolivõrgule ning haridus õppekavas määratletud normide kogusummale[2].

Eetikakriis ühiskonnas toob kaasa vägivalla koolis.

Vastuoludes kasvav pinge avaldub nii koolistressina, iseenese vastu suunatud vägivallana kui ka teistele suunatud agressiivsuse – koolivägivallana.

Terve mõistuse seisukohalt tundub, et selline olukord saab tekkida vaid ebasobivate asjaolude kokkulangemisel. Ometi on ajaloost teada koolkondi, kes on eesmärgi ühiskonnas just destruktiivselt püstitanud.

Niisiis, kuidas ehitada üles kooli ühiskonnas, kus on fetišeeritud hedonistlik eluhoiak, pealesurutud tarbimine jne; kus laste arv, kes kasvavad tervikperede, omaenda isa ja ema hooles, on üha vähenenud, nii nagu on vähenenud ka sündivate laste arv[3]; kus ootuspäraselt on ennustatud narkomaania ja koolivägivalla kasvu ja kus tõepoolest julgemadki negatiivsed prognoosid on hakanud täituma?

Kool seisab abituna, ilma teiste ühiskondlike institutsioonide toetuseta, nõudmise ees võidelda tagajärgedega.

Et vastu astuda sellele tarbijaliku ideoloogia destruktiivsele toimele, seadsid VHK rajajad eesmärgiks sellise kasvukeskkonna loomise, kus võiks kasvada terve, ennast ja teisi austav inimene, kes oleks võimeline enda eest vastutama ning sooviks ja tahaks toetada elamisväärse ühiskonna formeerumist. Kuna Eesti asub Euroopa kristliku kultuuri areaalis, tuleb tõdeda, et nii või teisiti on väärtussüsteem, mis tagab loova ja hoidva ellusuhtumise selles keskkonnas, seotud kristliku traditsiooniga. Vastavalt on ka VHK põhikirjaliselt deklareeritud kristlikke väärtusi toetava haridus- ja kultuurikeskusena.

VHK HARIDUS- JA KULTUURIKONTSEPTSIOONI ALUSED[4]

§1 Haridus peab võimaldama inimesele ettevalmistuse viljakaks ja mõtestatud eluks ühiskonnas (ja ühtlasi selle praktiseerimiseks ka koolis), aitama tal oma inimsust täielikumalt realiseerida.

§ 2 Kristlase jaoks ei saa hariduse ülalnimetatud ülesannet lahutada tema ettevalmistusest täisväärtuslikuks kristlikuks eluks, mis on suunatud Jumala ja ligimese teenimisele ja mille lõppeesmärk on igavene elu uues loodus.

§ 3 Haridus peab aitama inimesel lülituda ajaloo jooksul kujunenud rahvuslikku ja maailmakultuuri, mis kannab üldinimlikke kristlikke väärtusi.

§ 4 Haridus peab andma inimesele kindla aluse iseenese, oma perekonna, ühiskonna ja kogu loodu kujundamiseks tõe ja armastuse vaimus.

§ 5 Haridus peab toetama inimese terviklikku arengut, st. peab arendama teda nii kehaliselt, hingeliselt kui vaimselt, nii tema mõistust, tahet kui südametunnistust, nii tema enese isiksust kui ka tema avatust teistele.

§ 6 Haridus peab aitama inimesel kujundada õiget väärtuste hierarhiat, milles domineerivad sellised vaimsed väärtused nagu armastus, tõde ja õiglus, milles materiaalsed väärtused teenivad vaimseid ja ajalikud igavesi.

§ 7 Igal inimesel on õigus oma usule vastavale haridusele, mis aitab tal kujundada terviklikku ja harmoonilist maailmapilti, mis toetub tema usule, lähtub sellest ja kinnitab seda.

§ 8 Iga inimese vabadus oma õiguste ja võimete realiseerimisel on piiratud austusega teiste õiguste vastu ja peaks olema suunatud isiklikule täiustumisele ühise hüve raames.

Praktilised järeldused VHK jaoks: 

1. Igal õpilasel on õigus vanemate poolt valitud konfessionaalsele haridusele, mis süvendab ja kinnitab tema usku ning juhib teda tihedamale osadusele kiriku (koguduse) elus.
2. Moraaliõpetus ja käitumisnormid koolis peavad lähtuma ligimesearmastuse ja inimväärikuse austamise põhimõtetest.
3. Õppekavad ei tohi olla vastuolus kristlike tõdede ja väärtustega.
4. VHK töötajad ja õpilased ei tohi seada kristlikke tõdesid ja väärtusi kahtluse alla, neid ignoreerida või naeruvääristada.

VHK MISSIOON: ELUKULTUURI HOIDMINE[5]

VHK ühendab endas väga erineval maailmavaatelisel positsioonil olevaid inimesi, kes aga kõik suhtuvad respektiga kristlikku väärtussüsteemi.

Missiooni määratledes tugines VHK Consilium VHK kultuuri- ja hariduskontseptsioonile.

Teadvustades VHK missioonilise ülesandena elukultuuri hoidmist, rõhutame, et VHK ülesandeks on toimida elu toetavalt kõige laiemas mõttes, st toetada kasvatuses tarkust, hoolivust, õiglust, meelekindlust ja mõõdukust kui väärtusi, mille järgimine aitab kaasa elu väärtustamisele ja püsimisele.

Elukultuur on määratlus, milles saavad kokku leppida erinevatelt lähtepositsioonidelt koostöös olevad inimesed. Mittekristlaste jaoks on see määratlus mõtestatav elu toetamisena üldhumanistlikus mõttes, kristlaste jaoks on mõiste kindla sisuga, nagu ta on määratletud kirikudokumentides.[6]

Niipea kui VHK-s hakkab domineerima taotlus luua üksnes „hea kool“, näha väärtusena iseeneses oma tegevust, lahus tema toimest perekondadele ja ühiskonnale, tuleb tõdeda, et VHK on minetanud oma missioonilise taotluse ja sellisena ka võime toimida kvaliteetse haridusasutusena.

Koolil on võimalik missioonilist ülesannet täita vaid siis, kui tal on olemas selgelt väljendatud pedagoogiline kontseptsioon, mis annab aluse sarnast väärtussüsteemi toetavatel perekondadel kooliga liituda. Sel viisil kujunevad vanemad koolikogukonna osaks.
 

KOOLIKOGUKONNA ÜLESEHITAMINE KUI VHK PEDAGOOGILISE KONTSEPTSIOONI OSA

Selleks, et kooli kristlik kontseptsioon muutuks deklaratsioonist tõelisuseks, peame üles ehitama koolikogukonna, kes seda taotlust jagab ja kuhu kuuluvad nii õpetajad, õpilased kui ka nende vanemad. Alles seejärel aktualiseeruvad pedagoogilise kontseptsiooni väljaarendamisel õppekavad, õppematerjalid, meetodid, distsipliinisüsteem ja palju muud.

Vanemate kogukond

Kristlik kool saab efektiivselt toimida ainult siis, kui ta toetab perekonda kui esmast harijat (esmast vastutajat lapse hariduse eest). Käsitledes vanemaid esmaste harijatena, eeldame, et nad on kooli valinud perekonna kasvatusideoloogia jätkuna, soovist kasvatada oma lapsi kristlastena.

Meie kooli ülesandeks on sel juhul aidata kultuurilise järjepidevuse taastamist toetavatel perekondadel täita oma missioonilist ülesannet, taaselustada Eesti ühiskonnas kristlikke väärtusi ja ületada eetikakriis[7]. Samal ajal on teada, et aktiivsete kirikuliikmete arv Eestis on väga väike. Paljud vanemad, pärandina nõukogude ajast, ei ole veel vajalikul määral valmis vastutust lapse hariduse eest enda peale võtma. Meenutagem, et kool oli nõukogude ajal unifitseeritud ja toimis ideoloogilise vahendina. Perekondadele ei antud võimalust laste hariduses kaasa rääkida.

Taasiseseisvumine tõi kaasa küll formaalse vabanemise, kuid ühtlasi tõi kätte võidetud valikuvõimalus seda selgemini esile abituse, võimetuse määrata oma ideoloogilist kuuluvust nii üksikisiku tasandil kui ka haridussüsteemis. Manipuleeritavatena üles kasvanud inimesed ei olnud harjunud käsitlema ennast aktiivse subjektina, kellel on moraalne õigus ja kohustus teha valikuid hea ja kurja vahel, otsustada ja vastavalt ka vastutada oma tegude eest.

Et selgitada, kuivõrd meie vanemad tegelikult toimivad väärtushinnangutelt ühtse koolikogukonnana, viisime 1999. aasta kevadel läbi uuringu II–IV klassi peredes[8]. Küsitluses selgus, et 58 protsendis perekondadest pidas vähemalt üks vanematest ennast kristlaseks, ligikaudu 40% arvas, et lähtuvad ise kasvatuses kristlikust maailmavaatest (võrdluseks: 2,5% pidas kasvatuse aluseks materialistlikku maailmakäsitlust, paljud perekonnad polnud oma maailmavaatelise taotluse üle kasvatuses arutlenud). Kristlike väärtuste edastamist kooli usuõpetuse raames eeldas kolmveerand vanematest (ükski vanem ei arvanud, et maailmavaade ei ole kooli küsimus, küll aga oli vanemaid, kes toetasid n-ö pluralistlikku lähenemist, mis annab teadmisi erinevatest usunditest, kuid ei orienteeru lapse enda maailmavaate ülesehitamisele).

Huvitav on asjaolu, et kooli lapsevanemad hindasid oma „kristlikkuse“ astet tunduvalt kõrgemaks kui enda vanemate oma. Nii võib öelda, et VHK vanemkonnas on märgata teatud püüdlust kristlike väärtuste taaselustamise poole. Selles osas saavad kool ja vanemate kogukond olla partneritena loovas diskussioonis kooli vaimse palge väljakujundamisel.

On ka ilmnenud, et osa vanemaid, kes ise kirikusse ei kuulu, soovivad, et nende lapsed kasvaksid kristlikule väärtussüsteemile tuginedes. Vanemate seisukohtade analüüs uuringus tõi ilmsiks, et enamik vanemaid on valinud selle kooli, sest soovivad kasvatada oma lapsi kristlastena, või vähemalt et nende kasvatus tugineks kristlikule väärtussüsteemile, sh eetikale. Samal ajal on vanemate endi roll selle taotluse realiseerimisel suhteliselt nõrk, kuna nende enesemääratlus näib tuginevat rohkem soovidele kui igapäevase praktikaga seotud tegelikkusele.

Paljudele peredele võib kool olla üheks oluliseks (võimalik, et ainsaks) reaalseks kokkupuutepunktiks vaimse väärtusmaailmaga. Selles kontekstis tähtsustub ka VHK andragoogiline roll, teadlik tegevus kultuuri- ja hariduskeskusena, mis aitab vanematel, kes seda soovivad, teadvustada väärtushinnanguid, kohtuda erinevate kunstide kaudu kristliku väärtussüsteemiga.

Tänapäeva maailmas aktualiseerub vajadus kooli ja pere koostööks kasvatuses veel teiseski seoses: vajadus toetada perekondi, et kujundada lastes valmisolekut stabiilse pere loomiseks tulevikus. Seda ka meie koolis.

Pereandmed näitavad, et kolmandik lastest ei ela koos oma isaga ja 2/3 isast lahus elavaid lapsi kasvatab vaid ema. Paljudel lastel on keerulised peresuhted, kuna nende vanematel on olnud mitmeid perekondi.

Lahutatud perekondades on lisaks vaimsetele pingetele ka majanduslik olukord ja ajaline võimalus lapsega tegelemiseks mõnevõrra halvemad ning seetõttu on üksikema kindlustunne lapse kasvatajana väiksem võrreldes täisperekonnaga. Veerand õpilastest, olles kasvanud üksikvanemaga peres, on tõsiselt raskendatud situatsioonis, saavutamaks valmisolekut tulevaseks tasakaalustatud pereeluks. Võib öelda, et antud olukorras vajaksid peaaegu pooled peredest kooli erilist tuge, et aidata poistel ja tüdrukutel omandada soorolli ja perekonda hindavat väärtussüsteemi ning kujundada valmisolekut tulevaseks pereeluks.

Õpetajate kogukond

Kooli näo kujundamise võti on õpetajaskond. Just selle tõttu on küsimus õpetaja osast kasvatajana praegu üks raskemaid probleeme koolis.

Ühest küljest esindab õpetajaskondki okupatsiooniaja pärandina vastuolulist väärtussüsteemi, teisest küljest on õpetaja elukutse materiaalsele orienteeritud ühiskonnas madalalt väärtustatud ja tihti taandub küsimus sellele, kas üldse on võimalik leida vajalikul hulgal õpetajaid. Sellise situatsiooni lahendamisel on kool ühiskonnas üksi jäetud.

Iseregulatiivselt on kujunenud nii, et kristliku maailmapildi esindajad, olles olemasolevates tingimustes kannatlikud ja järjepidevad, on võtnud enda kanda raskuse, mida neilt puhtametialaselt nõuda ei saaks.

Oluline koht õpetajate kogukonna formeerumise toetamisel on VHK Consiliumi liikmetel, kes igaüks oma osakonda, programmi või teenistust juhtides on oma töötajate teenistuses VHK missiooniliste ülesannete täitmisel.

VHK organisatsiooniline ülesehitus isiksuse arengut ja elukestvat õppimist toetava keskkonnana ning kultuurikeskusena on hoolimata vähe toetavast ühiskondlikust kontekstist loonud suhteliselt soodsad tingimused noortele, otsingulistele inimestele õpetaja elukutse leidmiseks ja väärtustamiseks. Nii võib öelda, et VHK õpetajaskonnas on palju andekaid noori arenemisvõimelisi inimesi, kes tahavad olla õpetajad ja kelle lojaalsus VHK-le avaldub maailmavaatelistes otsingutes VHK missioonilisi taotlusi silmas pidades.

VHK koolikontseptsiooni määratletus annab igale õpetajale võimaluse kaaluda selle vastavust oma tõekspidamistele ja otsida oma sisemist valmisolekut püstitatud missioonilisi ülesandeid täita. Nii kujuneb õpetaja, juhul kui talle deklareeritud põhimõtted on vastuvõetavad, tõetunnetamisele orienteeritud isiksusena diskussioonipartneriks VHK pedagoogilise kontseptsiooni väljaarendamisel.

Seni siiski väga erinevate vaadetega õpetajate igapäevasele koostööle ühiste eetiliste aluste leidmiseks on õpetajaskond vastu võtnud Codex Magistri[9].

VHK õpetajate kogukonnas pole siiani tehtud maailmavaatelist positsiooni määratlevat uuringut. Kristlike põhimõtete järgimine VHK-s eeldab esmasena valikuvabaduse aktsepteerimist.

Kui õpetaja mingil põhjusel leiab, et pakutud võimalus siiski ei vasta tema veendumustele, siis püüab VHK, austades igaühe valikuvabadust, aidata leida sel inimesel võimaluse teostada end talle sobivamates tingimustes.

Õpilaste kogukond

VHK ei ole orienteeritud eriti edukate õpilaste koondamisele ja edutute tingimusteta väljaheitmisele selleks, et saavutada kooli „head mainet“.

Küll on aga koolis väärtustatud anne kui and, mida igaühel on kohustus hoida ja toetada ning kasutada väärikalt.

Põhikool

Pool VHK Põhikooli õpilaskontingendist on vastu võetud muusikakatsete alusel. Nendest kujunevad koorid ja muusikakollektiivid, kes elustavad keskaegse muusika ja folklooritraditsioone ning on sellega üheks lüliks väärtussüsteemide taastamisel ja hoidmisel.

Erineva keelelise ja matemaatilise andekusega õpilastel on võimalus areneda vastavalt oma võimetele selleks loodud tasemegruppides.

Samuti on põhikooli õpilaskontingendis hulgaliselt käeliselt andekaid lapsi, kes aitavad töökodades tegutsedes hoida Ladina Kvartali kultuuripiirkonna käsitöötraditsioone.

Gümnaasium

Ka gümnaasiumis on võimalused õppimiseks väga erineva andestruktuuriga (reaal- ja humanitaarsuundumusega) lastel (erialaselt on rõhuasetus muusikal, kunstil, folklooril ning teatril VHK huvikoolide vahendusel).

Gümnaasiumisse võetakse eelisjärjekorras vastu VHK põhikooli õpilased, kes on lõpetanud IX klassi, tingimusel, et

• VHK gümnaasiumis on võimalused nende eripära väljaarendamiseks ja neile soodsate arenguvõimaluste loomiseks,
• õpilasele ja tema perekonnale on VHK orientatsioon kristlikule väärtussüsteemile sobiv ja toetav,
• õpilasel on kujunenud piisav sisemine distsipliin, et olla valmis õppima, suhtlema ja nõudmisi arvestama avatud, valikuid võimaldavas ja isereguleeruvas keskkonnas.

Teiste koolide IX klasside lõpetajaid võetakse vastu VHK õpilaste poolt täitmata kohtadele, lähtudes eelpool toodud kriteeriumitest, kusjuures eelistatakse maakoolide lõpetajaid, kelle edasiõppimisvõimalused kodukohas on piiratud.

Vastuvõtul püütakse luua võrdsed võimalused eri sugupooltele, lähtuvalt nende eripärast.

VHK gümnasistilt kui tulevaselt haritlaselt eeldatakse kõrget enesedistsipliini, orienteeritust kooli korra järgimisele ja tervetele eluviisidele. Noored, kes on vabal tahtel liitunud väärtussüsteemiga, mis eeldab valikute tegemist ja ebaolulisest loobumisest elu põhiväärtuste nimel, suudavad kujundada koolielus ja suhtluses sõbraliku ja pingevaba õhkkonna, mis on loomingulisuse eeldus.

VHK huvikoolid (Muusikakool, Kunstimaja, Muusikamaja)

Enamik VHK huvikoolide õpilastest, kes vanuseliselt kuuluvad üldhariduskooli, õpib VHK põhikoolis ja gümnaasiumis. Kuid huvikoolid ei tööta suletud süsteemina: neis õpib ka lapsi väljaspoolt VHK-d. Huvikoolides ja ringides osalevad ka eelkooliealised lapsed ja täiskasvanud. Eesmärgiks on põlvkondade piire ületav tegevus, olgu siis professionaalsuse taotlusega või lihtsalt isiksuse arengut toetav tegevus, kus on võimalik suhelda ja pingeid maandada kunsti vahendusel.

Iga laps on mingis valdkonnas andekas. Samal ajal on paljud mingis valdkonnas nõrgad. Koolis õpivad ka erivajadustega lapsed. Saavutades hoolivuse, kus iga õpilane võetakse vastu nii, nagu ta on, ja kus igaüks püüab olla nõudlik iseenda vastu, lähtudes oma võimalustest, kujuneb õpilaskogukond, kes võib tunda end turvaliselt ja julgelt. Nii saab iga õpilane kujuneda isikupäraseks, professionaalsusele orienteeritud ja loominguliseks inimeseks, kes suhtub ühise väärtussüsteemi alusel vastutustundlikult nii endasse kui teistesse.

KULTUURIKESKKONNA LOOMINE KUI VHK PEDAGOOGILISE KONTSEPTSIOONI OSA

Iga inimene esindab ühel või teisel moel kultuuri, kus ta on kujunenud. Tänapäeva maailma iseloomustab kultuuripildi killustumine, väärtussüsteemide heterogeensus ja hägustumine. See omakorda kajastub vastuoludena isiksustes, kes seda kultuurisituatsiooni esindavad.

Seega ei saa üles ehitada sihipärast hariduskontseptsiooni, arvestamata kultuurikeskkonna toimet: kas see toetab koolis taotletavat või töötab vastu. Arvatakse, et inimene omandab oma haridusest vaid umbes 20% teadliku õppimise kaudu koolis; ülejäänu formeerub kultuurikeskkonna toimel, milles ta kasvab. Seega võib efektiivne olla vaid kool, mis toetab (nagu me eespool käsitlesime) perekonna kasvatustaotlusi, asub väärtussüsteemis, mille järjepidevuse hoidmisel kool ise on üheks lüliks, või püüab luua kultuurikeskkonda, mis toetaks kooli haridustaotlust üles ehitada nii üksikisikute kui ka nende kooselu olemust mõtestav väärtussüsteem.

VHK on loodud kultuuri- ja hariduskeskusena, kus kumbagi – ei kultuuri ega ka hariduse poolt – ei saa teisest olulisemaks pidada. Aktiivne kultuurielu aktualiseerib erinevad tegevusvaldkonnad ja aitab loomingu vahendusel t õ e o t s i n g u t e s seonduda eri valdkondade vaimueliidil: muusikutel, kunstnikel, teadlastel, vaimulikel, lavastajatel, õpetajatel.

Erialade integratsioon loob iseregulatiivse eelduse elukestvaks õppimiseks ja isiksuse avatuseks: arenguks. Arenev õpetaja omakorda on arenguvõimelise õpilase kujunemise eelduseks.

Teadlik vaimse keskkonna kujundamine, õpetajate avatus ja arenguvõimelisus on omakorda õpilase arengu oluline tingimus: üks väheseid viise, kuidas isiksus saab meie ühiskonnas puutuda kokku väärtussüsteemiga, mis on orienteeritud tarbimise asemele loomisele ja otsingule. Ehk teisiti öeldes: üks väheseid viise pedagoogiliselt toimiva keskkonna loomiseks ja tulemusliku haridussüsteemi rajamiseks.

VHK kui kultuurikeskuse kujundamine on toimunud samm-sammult. 1986. aastal asutati väärtussüsteemide muudatusest huvitatud haritlaskonna initsiatiivil munitsipaalasutusena Muusikamaja. Muusikamajja koondunud inimesed rajasid idee arendamiseks erinevad tulevikusuunad, mille põhjal loodi 1991. aastal uus struktuur, Vanalinna Hariduskolleegium. Piirkonna edasine areng nõudis kodanikuinitsiatiivi kasvu. Sellega seoses kujunesid kodanikeühendused, fond HEREDITAS ja Miikaeli Ühendus. Et kavandatud taotlused muutuksid kitsa kultuuriringkonna projektist üldrahvaliku tähtsusega liikumiseks, millel oleks väljund rahvusvaheliselgi tasandil, ühendati ühtseid eesmärke taotlevad initsiatiivid uuel tasandil Ladina Kvartali nime all laiemaks projektiks. Ladina Kvartali projekt on avatud kõigile initsiaatorgrupi missioonilisi taotlusi jagavatele organisatsioonidele ja üksikisikutele.

Kultuurielu toime VHK haridussüsteemile

Erinevate kultuurieluvaldkondade tegevus integreerub VHK-s ühtseks kultuuri- ja hariduskeskkonnaks VHK Consiliumi koordineeritavate programmide kaudu. Programmid läbivad VHK allüksusi (lasteaed Aiake, põhikool, gümnaasium, muusikakool, Kunstimaja, Muusikamaja jne) ning aitavad erialaseid jõude lõimides säilitada programmide tegevusvaldkondades professionaalsus. Vastasel juhul killustuks olemasolev potentsiaal allüksuste võimalustest piiratuna.

Muusikaprogrammi kaudu on loodud professionaalse ja isiksuse arengut toetava muusikahariduse süsteem, mille tegevusel formeeruvad nii erinevad professionaalsed või professionaalidega koostöös toimivad kollektiivid kui ka kuulajaskond, kes on pakutud väärtustele tundlik. See omakorda teeb võimalikuks kõrgel tasemel kontserdielu kui kanali, ühe tee väärtussüsteemide ülesehitamiseks iseseisvuvas ühiskonnas. Selle raames on loodud VHK Muusikakool rõhuasetusega varasele muusikale ja folkloorile, käivitatud erinevad meistriklassid, loodud koorid ja orkestrid. Muusikamaja algusaastatel formeerunud varase muusika ansambel Linnamuusikud kujunenud selles tegevuses koolkonda rajavaks.

Suurimaks probleemiks jäävad aga pikemaajalised protsessid: nõudluse tekitamine oma ühiskonnas. Kuid kindlasti on vastuvõtuvalmiduse vahendajaks Eesti ühiskonnas ka selle tegevuse tunnustatus piiri taga. Ühiskonnas tervikuna sõltub võime vastu võtta spirituaalseid väärtusi põhiliselt haridusest, seega VHK haridustegevuse edukusest ning vanemate ja teiste koolide soovist kasutada ära VHK kogemust.

Analoogiliselt muusikaprogrammiga tegutseb teatriprogramm, mis püüab suunata algkooli laste esimesi katsetusi, korraldada läbi teatriõpingute eneseleidmist gümnasistide seas ja seondada seda eksperimentaalteatriga THEATRUM, mille kaudu see suundumus leiab juba sügavama kõlapinna terves ühiskonnas ja Eesti teatrielus. Väga palju tähelepanu pööratakse VHK-s ka kunsti- ja käsitööprogrammile. On loodud töökojad ja atejeed, millel on oluline roll kultuurikeskkonna kujundamisel.

Kaunitel kunstidel on kindel koht lapse hariduses.

Esmaoluline on kunsti lõõgastav ja taastav toime lapse kujunemisel. Kunst haarab kaasa isiksuse emotsionaalse poole; kunstiline läbielamine maandab stressi ja aitab kaasa isiksuse terviklikkuse kujunemisele. See on eriti aktuaalne tänases koolis, kus pidevalt kasvab omandamist vajava kaleidoskoobilise info hulk.

Kunsti üks olulisi funktsioone on ka õpitava teadmise personaliseerimine.

Nii näiteks tajuti vanasti ajalugu läbi lähedaste inimeste jutustuste, kus sündmused seondusid eelnevate põlvkondade isiklike läbielamistega. Emotsionaalne seos muutis ajaloolised sündmused lapsele isiklikult oluliseks ning suunas tema käitumist eelnevate põlvkondade kogemustele tuginedes.

Praegu koolis õpetatav ajalugu on õppija jaoks faktide rida, mis talle isiklikult korda ei lähe. Kui õppija kohtub ajalooga, kujustades seal olnut joonistades, maalides või näideldes, saab ajalugu taas isiklikuks. Nii loob kunst viisi muuta teadmised isikliku ruumi osaks ja on õppeprotsessis selles mõttes asendamatu.

Üldtunnustatum on kunsti tähtsustamine lapse arengus tema refleksiivse ja tunnetusmaailma ülesehitava funktsiooni osana. Vastandades kunstilist ja teaduslikku, kujundlikku ja verbaalset, kujuneb lapsel adekvaatne ettekujutus maailmast ning areneb tema loomingulisus. Kunst kujundab visuaalse keele; muusika vastuvõtlikkuse helide maailmale. Kunstnikud loovad semantilise ruumi, mis on inimesele enese väljendamiseks, suhtlemiseks ja teiste mõistmiseks oluline.

Kaunite kunstide kõrval on ka käsitööl sama oluline osa lapse kujunemisel.

Käelisel tegevusel on unikaalne toime peenmotoorikale, mis omakorda ei taga mitte ainult käelise osavuse, vaid on seotud ajukoore ja selle kaudu mõtlemise arenguga tervikuna.

Samavõrd oluline on käsitöö sotsiaalne funktsioon. Kui inimene suudab midagi ise teha, mõistab ta teiste tööd ja pingutusi ning kujuneb koostöövõimeliseks ühiskonnaliikmeks. Oskus midagi teha loob ka toimetulekutunde ja on nii eriti oluline tänases ühiskonnas positiivse enesehinnangu formeerumisele ning sotsiaalsetest pingetest tuleva stressi tasakaalustajana. Käeline areng ja töö on olulised inimlikkuse kujundajad ja seda ei tohi unustada ka koolis. Kui inimene puutub kokku tööga (ja käsitöö seda võimaldab), siis on loodud oluline alus selleks, et ta suudaks toime tulla iseendaga ja oma koha leidmisega ühiskonnas.

Nii on meie kooli juures oluline koht töökodadel. Nad on igati ennast õigustanud: nii kompensatoorses tegevuses kui ka professionaalsuse kujundamisel. Seda nii laste kui ka nende vanemate ja õpetajate juures.

Kõik need on väga olulised aspektid, mille tõttu Vanalinna Hariduskolleegiumis on laste ja noorte õppes suhteliselt suur rõhk kunstidel ja käsitööl. Inimese ruumi-, värvi-, heli- ja kujundikasutuse kaudu võib teha olulisi järeldusi tema psühholoogilise ja isiksusliku eripära kohta.

Väärtussüsteemi tervikuna käsitleb kristliku kasvatuse programm, mis läbib erinevaid tegevusvaldkondi alates muusikast, kunstist ja teatrist ning lõpetades usuõpetuse, perekonnaõpetuse ja filosoofia tundidega. Seda ideed esindab Ladina Kvartalis tervikuna kõige selgemalt TRIALOGOS kui festival, mis ühendab vaimueliiti eri valdkondade suhtluses.

Programmiline tegevus peaks aitama pea kõikides valdkondades ühendada nii vaimsed jõud kui ka leida koostöös ja vahendeid säästes ressursse oma taotluste realiseerimiseks. Nii töötavad peale muusika-, teatri-, kunsti ja käsitöö- ning kristliku kasvatuse programmi veel keelte programm, folklooriprogramm, liikumisprogramm ja paljude erialade ainesektsioonid, ilmutades rohkem või vähem sünergilisi taotlusi oma valdkonna edendamisel ja liitmisel teistega ühtseks väärtuslikuks elamis- ja suhtlemiskeskkonnaks.

DISTSIPLIINISÜSTEEM

Distsipliini on mõistetud kui pedagoogilist süsteemi, mis toetab last tema arengus, aidates tal kujuneda isiksuseks, kes suudab püstitada ja saavutada eesmärke ning on võimeline oma elu tahtlikult korraldama ja oma eesmärkide saavutamise nimel ennast valitsema. Seega on distsipliini käsitletud eeskätt enesedistsipliini kujundamise teena ja inimese tahtelise poole formeerumise toetusena.

Tahte, enesedistsipliini ja distsipliini mõistega on väga tihedalt seotud enesehinnangu mõiste, kuna enesest lugupidamine ja eneseväärikus on võtmeküsimused tahte ja enesedistsipliini formeerumisel.

Õpetaja ülesandeks on professionaalina avastada igas lapses see hea, millele toetudes üles ehitada tema enesehinnang ning saavutada tema eneseaustus. Laps ise ei ole oma arengutasandil valmis seda tegema, ta vajab täiskasvanute tuge ja usku. Vanematel, kes on küll lapse pärast hooles ja mures, ei ole tihti ei kogemusi ega ka aega, et selle ülesandega omal jõul toime tulla. Õpetaja osa lapse saatuses, selles, kas ta tuleb toime, leiab oma koha ning kujuneb inimeseks, kes suudab olla õnnelik ja leida tee nii iseenda kui ka teiste juurde, on tihti määrava tähtsusega. Sellest ka õpetaja vastutus, mis on võrreldamatult suurem kui paljude teiste elukutsete puhul.

Lähtudes eelnevast on VHK-s distsipliinisüsteemi ülesehitamise aluseks „Toetava distsipliini süsteem“[10]. Selles süsteemis on õpetaja ülesandeks saavutada, et õpilane saaks tunnustust ja tähelepanu eelkõige positiivse kaudu. Tema ülesandeks on määratleda piirid selgelt ja igaühele mõistetavalt, nii et karistus, kui see negatiivse käitumise püsimisel vajalikuks osutub, ei ole õpetaja isikliku meelepaha väljavalamise viis, vaid objektiivne paratamatus, mille saabumist ja konkreetset vormi iga õpilane ise võib ette näha. Õpetaja ülesanne on saavutada selle toime järjepidevus. Õpilane peab tundma, et see, et ta on eksinud, ei tekita õpetajas viha, mille tõttu langeb vari tema tulevaste saavutuste peale. Õpetaja ülesandeks on teadvustada, et ei taunita last, vaid kõrvalekaldumisi käitumises ja halbu tegusid. Isiksuse alandamine ja väärikuse haavamine on otseses vastuolus distsipliini nõudega ja ka kooli missioonilise taotlusega.

Õpetaja nõudlikkus iseenda vastu on distsipliinisüsteemi toimimise olemuslik osa.

Distsipliinisüsteemi rakendamine eeldab allüksusi läbivat ühtset väärtussüsteemi ja vastastikku toetavaid nõudmisi ja reegleid. Õpetaja saab süsteemi edukalt rakendada ainult siis, kui juhtkond pakub selleks vajalikke tingimusi ja tuge.

CODEX MAGISTRI[11]

Kolleegid Vanalinna Hariduskolleegiumis on lojaalsed VHK-le ja siin tunnustatud põhimõtetele.

Nad taotlevad:

• süvenemist kristlikku eetikasse ning eetiliste põhimõtete järgimist nii suhtluses kui ka professionaalses tegevuses,
• vastastikku toetava, intriigivaba õhkkonna kujundamist,
• edu koostöö kaudu,
• enesetäiendamist ja -arengut nii oma eri- ja ametialadel kui ka pedagoogikas ja üldkultuurilises osas,
• kõrget enesedistsipliini ja kokkulepete täpset järgimist.
   

ÕPETAJA

Kutsumus

Õpetaja elukutse kuulub nende eluvaldkondade hulka, kus esmasena aktualiseerub kutsumus. Otsused, mida õpetaja teeb, puudutavad vahetult inimeste elu ja saatust. Inimesele, kellele õpetamine on üks paljudest võimalikest alternatiividest tema elus või lihtsalt elatise teenimise vahend, on vastutus, mis õpetaja elukutsega kaasneb, raske kanda. Peter Jarvis nimetab oma raamatus „Ethics and the Education of Adults in Late Modern Society“[12] õpetaja elukutset hoolivaks elukutseks.

Kutsumus tähtsustub kui teatud identiteet isiksuse ja tema ühiskondliku realisatsiooni vahel, mille puhul inimene tajub oma missiooni, „kutset“ anda oma panus elus just teatud viisil. Ainult oma kutsumust tajudes on lootust, et õpetaja ei seisa marginaalina raskuste ees, mida tema amet endaga kaasa toob, vaid püüab neid ületada ja mõtestada.

Nii kujunevad rahu ja tasakaal õpetaja isikus eelduseks, mis võimaldab õpilastega õiglaselt ja toetavalt suhelda ning nende saatuse kujundamises osaleda.

Sellises, kutsumuse läbi pühendunud seisundis on õpetajal võimalik vältida lõhenemist, mida võib kaasa tuua pidevast suhtlemisest tekkiv pinge ja väsimus.

Eriala

Professionaalsus oma erialal on õpetaja pedagoogilise edukuse eelduseks. Inimene, kes valitud valdkonnast huvitub ja ennast selles ka pidevalt täiendab, nakatab oma huvi ja õppimisvalmidusega ka õpilased. VHK-s peetakse oluliseks, et iga õpetaja taotleks omal alal professionaalsust. Eelistatud on ka õpetajate osalemine oma valdkonna loomingulises ja teadustegevuses (kontserttegevuses, tegevkunstnikena, meistritena oma töökodades; uuringutes, õppevahendite ja õpikute väljatöötamisel). Erialane täiustumine ja otsing aitavad pedagoogitegevust reflekteerida. Ja vastupidi – ebakompetentsus oma ainevallas sunnib õpetajat ümbritsema oma tegevust saladusega, et ei ilmneks tema küündimatus. Sellises olukorras toimib õpetaja autoritaarselt, püüab jätta „kõiketeadja“ mulje, õpilaste küsimused on talle häirivaks asjaoluks ning ühised otsingud teadmistevallas välistatud.

Selles mõttes on väga oluline, et õpetaja oleks Meister oma alal, nii et õpilastel oleks tahtmist ja põhjust olla õpipoisi rollis.

Amet

Selleks, et kool kujuneks haridus- ja kasvatusasutuseks, on igal õpetajal vaja täita oma kindlat osa õpetajate kogukonnas. Enamik õpetajaid on klassijuhataja positsioonil, paljudel tuleb juhtida ainesektsioonis mingi valdkonna välja töötamist või osaleda mingi muu protsessi juhtimises kooliorganisatsioonis.

See eeldab ühest küljest hästi välja arendatud organisatsioonistruktuuri kindlalt määratletud tegevusvaldkondade ja vastutusega, teisest küljest kõikide tema liikmete juhtimisalast kompetentsust.

Hariduskolleegiumis on peetud oluliseks luua süsteem, mis toimiks valdavalt iseregulatiivselt ilma liigse administreerimiseta. See saab aga olla võimalik vaid siis, kui on enam-vähem ühtsele maailmapildile tuginev ühtne eesmärgitunnetus, ühtne organisatsioonikultuur ning avatud ja toimiv organisatsioonilise info süsteem. Siis on võimalik igal ühisest edust huvitatud isikul teha adekvaatseid otsuseid tervikust ja koostöös püstitatud eesmärkidest lähtudes. Niisugune lähenemine eeldab, et põhirõhk on õpetajatel kui isiksustel; sellel, et nad oleksid piisavalt informeeritud, et neil oleks teada, mida see info tähendab, et oleks kokku lepitud kohustused ja antud nende täitmiseks piisavad õigused.

Õpetajal tuleb arvestada, et tema võimalus osaleda tervikus tulemuslikult sõltub paljudest faktoritest tema enda isikus. Olulisemate karakteristikutena, mis mõjutavad õpetajaks olemist, on VHK arendusseminaril[13] välja toodud kutsumus ja maailmavaade.

ÕPETAJATE TÄIENDÕPPE SÜSTEEM VHK-s

VHK-s on käsitletud olulisemate täiendõppe valdkondadena „isiksuslikku“, erialast, kutsealast ja ametialast täiendõpet.

„Isiksuslikku täiendõpet“ saab mõista ainult ülekantud tähenduses: see on kõik, mis aitab õpetajatel saavutada mõistmist, rahu ja tasakaalu omaenda isikus ning avatust pidevatele otsingutele. Kuigi kellelgi pole õigust vahele segada isiksuse enesemääratlusse ja taotlustesse, on maailmavaatelist positsiooni ja isiksuslikku seisundit peetud VHK seminaridel õpetaja töös esmatähtsaks. Seega loetakse VHK õpetajate täiendõppesüsteemi määravaks komponendiks, nagu eespool mainisime, kultuurikeskkonda, mis pakub isiksusele erinevaid teid endaga kohtumiseks ja maailma avastamiseks.[14]

Erialane pädevus on õpetajatel enamasti hea ning kui realiseerub VHK-s püstitatud taotlus, et õpetaja professionaalina tegutseks oma valdkonna edendamises paralleelselt õpetamisega, on tagatud ka tema enesetäiendamine ja kompetentsus erialases mõttes.

Kutsealane täiendus on see, mida õpetaja vajab reaalse sihipärase õppena, et

• suuta mõtestada omaenda pingutusi õpetajana ja aru saada nende tähendusest kultuuri- ja ühiskonnaelus;
• vallata õppemeetodeid toimetulekuks erinevate gruppidega;
• märgata ja toetada iga last, kohandades õpet nii, et see võimaldaks lapsel saavutada parimat vastavalt oma võimalustele.

Selleks, et aidata noori või uut jõudu vajavaid õpetajaid, on loodud õpetaja kutsekursus Miikaeli Ühenduse raames, kus kolleegidega koostöös ei täiustu mitte ainult igaühe individuaalne kutsealane pädevus, vaid tekib ka võime toimida koostöömeeskonnana. Selle tõttu eelistatakse VHK-s õpetajaid, kes on läbinud MÜ kursused ja taotlevad toimet õpetajate kogukonnas kui tervikus.

Ametialane õpe ja täiendõpe VHK-s lähtub taotlusest toetada iseregulatsiooni teket organisatsioonis. Seega peetakse VHK pedagoogilisest ja juhtimiskontseptsioonist lähtuvat juhtimisalast ettevalmistust vajalikuks kõigile. Konkreetse ametialase spetsiifika paremaks käsitlemiseks toetutakse täiendõppe korralduses VHK tervise- ja teabeteenistuse läbi viidud uuringutele. Juhtimisalast ettevalmistust väljaspool MÜ-d aktsepteeritakse vaid siis, kui see põhimõtetes langeb kokku VHK kontseptsiooniga. Ametialane väljaõpe toimub kursustena MÜ raames. Täiendõpe viiakse VHK-s läbi lisaks MÜ kursustele seminaride, projektide, töörühmade ja programmide raames.

INFORMEERITUS JA INFOSÜSTEEMID

Iga VHK organisatsiooni liikme kohustuseks on tagada teiste informeeritus oma tegevusest ja selle tulemustest ning hoida ennast kursis teiste tegevusega. Informeerituse tagamiseks on VHK-s igapäevase elu korralduse alused määratletud organisatsioonilise dokumentatsiooniga, tulevikutaotlused arengukavaga, aasta lõikes on planeerimise ja koostöö aluseks aasta kalenderplaan ning VHK ühtne tunniplaan.

Informeerituse nädala raames toimuvast tagab kooli infoleht Teataja, mis ilmub igal reedel ja mida saavad kodulehekülje kaudu lugeda ka lapsevanemad ning teised huvilised.

Avalik informatsioon on kättesaadav VHK koduleheküljel. Siit saavad erinevad sihtgrupid kätte kooli alusdokumentatsiooni, üldinfo, ligipääsu andmebaasidele, VHK Teataja, teavet sündmuste kohta (kalenderplaan), uudiseid.

ÕPPE INDIVIDUALISEERIMINE VASTAVALT ÕPILASE ARENGUKAVALE

Erinevate võimetega õpilaskontingent VHK-s vastab kooli kontseptsioonile, kuna lapsi ei võeta VHK-sse vastu esmajärjekorras mitte võimete, vaid vanemate ja kooli kasvatustaotluste sobivuse alusel. Erinevuste aktsepteerimist võib käsitleda ka pedagoogilise kontseptsiooni konstruktiivse osana.

Kristlikul väärtussüsteemil põhinev kasvatus peab võimaldama lapsel mõista iga inimese väärtuslikkust ja kordumatust ning aitama tal tajuda, et kogukond on rikas ja huvitav, kui koostöös ja vastastikuses respektis seonduvad erinevad inimesed. VHK üheks ülesandeks on hoida Ladina Kvartalit kui kultuuripiirkonda uuenevana. Igasse kooliklassi võetakse teatud arv lapsi, kes on paralleelselt astunud ka mõnda VHK huvikooli. See toob veelgi selgemini kaasa erineva võimekuse.

Samuti suurendab võimete erinevust taotlus aktsepteerida igas klassis ka füüsiliste või sotsiaalsete erivajadustega lapsi. Kuid ainult sel viisil on võimalik tegelikkuses järgida deklareeritud põhimõtet: iga laps on milleski andekas, on vaja leida vaid see valdkond, milles laps võiks kõige paremini end teostada. Pedagoogide ülesandeks on aidata tal kujuneda selleks, kelleks ta soovib ja võib saada. Ühtlasi tuleb selleks ületada nõrgad kohad, mida leidub kahtlemata igaühes.

Et neid põhimõtteid tegelikkuses järgida, viiakse VHK-s läbi lapse arengutrajektoori longitudinaalne uuring. Uuringu käigus jälgitakse erinevatel arenguetappidel avaldunud eelduste seost lapse edasise arengu ja edukusega, samuti loomingulisuse ja isiksusliku kujunemisega. Iga kolme aasta tagant püütakse saada ülevaade lapse füüsilise, psüühilise ja sotsiaalse arengu tasemest.

Õpetajate eksperthinnangute ja tervise jälgimise põhjal püütakse tagasisidestada lapse käekäiku ning vajadusel korrigeerida tema koormust ja õppekava võimaluste piires. Vajadusel püütakse rakendada eriprogramme ja tugisüsteeme.

Kui traditsiooniliselt on koolis õppeühikuks klass, mitte laps, siis lapse arengut toetava lähenemise korral tuleb sellest paradigmast loobuda.

Rehabilitatsiooni- ja integratsiooniprogrammi raames korraldatakse erivajadustega laste õpet, kogutakse selleks vajalikke erivahendeid ja pakutakse õpetajatele vastavat väljaõpet.

Õppe individualiseerimine õpilase arengu tagamiseks eeldab erinevate õppeüksuste koostööd ühtse arengukeskkonna loomiseks. Kuna õppe individualiseerimine nõuab nii vaimseid kui materiaalseid lisaressursse, on tähtis olemasolevate ressursside säästlik kasutamine ja erineva tasandi initsiatiivide (riiklik, munitsipaalne, kodanikualgatuslik) integratsioon sünergilise efekti saavutamiseks.

TUGISÜSTEEMID

Iseenesestmõistetav on tugisüsteemide vajalikkus erivajadustega laste õppe korraldamisel.

Tulenevalt lapse vajadustest on iga kord vaja leida lahendus konkreetsetele muredele.

Eriprogramm on käivitatud pimedate laste õppe korraldamiseks.

Oluline aga on aga kõikide laste toetamine, sest nii nagu on igaühel oma anded, on tal ka nõrgad küljed. Paraku saab laps oma tugevad küljed realiseerida vaid siis, kui tal on võimalik toime tulla probleemidega, mis kujutaksid endast takistust tema võimete teostamisele ning edu saavutamisele.

Nagu teisteski koolides, on ka VHK-s lastele abiks psühholoog, sotsiaaltöötaja, logopeed, toimib õpiabiprogramm.

Algklassilaste perede abistamiseks on hädavajalik päevakeskus. Vanemad on enamasti tööl ja nii ei ole võimalik neil alati kaasa aidata lapse päeva otstarbekale kujundamisele. Päevakeskuse juhataja jälgib laste programme, korraldab nende puhkuse ja iseseisvate tööde tegemise ning hoolitseb selle eest, et nad jõuaksid oma erialatundidesse ja ringidesse õigel ajal.

Enamasti kujunevad lastel koolis probleemid siis, kui nad on pinges ega suuda keskenduda. Sellised õpilased ei suuda tunnis ise ainet omandada ning ei anna võimalust ka teistel õppida. Äärmiselt tähtis probleemide ennetamiseks on paindlik järelaitamissüsteem.

Vajalikuks on osutunud ka tugiisikute süsteemi loomine, sest toimetulemiseks ei piisa tihtipeale üksnes erinevatest meetmetest; olulisem on hoolesolek, isiklik tugi ja nõu.

Praeguses stressogeenses ühiskonnas on paljude laste pinged kasvanud nii suureks, et hoolimata headest võimetest ei suuda nad õppida tavaklassis. Hariduslike erivajaduste korral on võimalus õppida väikeklassis nõustamiskomisjoni otsusel. 

Hoolivas ja väärikust toetavas keskkonnas on igaühel võimalus olla toeks teisele inimesele, teades samal ajal, et ka oma mures võib loota teiste abile. See vähendab pingeid koolisituatsioonis.

Toetava koolikeskkonna loomiseks on olulised uuringud, mille alusel korraldada töö- ja taastumistsükleid, arvestades ergonoomiliselt põhjendatud koolipäeva.

SOOKASVATUS

Kool ei saa keskenduda vaid õpilase ettevalmistamisele järgmise kooliastme jaoks. Inimese realisatsioon ühiskonnas toimub enamasti läbi perekonna. Moodsat ühiskonda iseloomustab perekonnakriis.

Eestis kasvab väga palju lapsi komplitseeritud või osalistes perekondades ning väga paljusid neist iseloomustab deprivatsioon, seisund, mis omakorda on isiksuslikuks takistuseks noortele tugeva ja hooliva perekonna loomisel tulevikus. Vanemad ootavad koolilt tuge perekonna väärtustamisel ja noorte valmisoleku kujundamisel pereeluks, sh normaalse kõlbelise ja soolise identiteedi kujundamisel. Koolide võimalused perekondi toetada on aga suhteliselt piiratud. 

Hoolimata raskustest peaksid pedagoogid professionaalidena suutma kujundada olukorra, kus kool kui institutsioon toetaks noorte valmisoleku kujunemist peresuheteks soolise identiteedi, vastastikuse mõistmise ja sallivuse ning kõlbelise küpsuse alusel. Perekonda toetavaid väärtussüsteeme ülesehitavalt peaksid toimima koolis nii kasvatussüsteem kui ka sellele tuginev õppekava.

Kuivõrd tütarlaste areng on teatud vanuses kiirem, siis on senine koolipraktika soosinud viimastel aastakümnetel naissugu. Üldhariduskooli alg- ja keskastmes on tunduvalt rohkem raskustega poisse. Võrreldes poiste ja tüdrukute käekäiku VHK-s läbiviidud eksperthinnangute andmetel näeme, et nii poiste õpimotivatsioon kui ka akadeemiline edukus on tüdrukute omast madalam ning ka nende omavahelised suhted on konfliktsemad.

Segaklassis kujunevad tütarlapsed sageli oma eeskujuga eeskätt poiste distsiplineerimise vahendiks. Nii kujuneb välja kooli orientatsioon naiselikku käitumismudelit toetavale väärtussüsteemile, mille üheks tagajärjeks on, et poisid langevad tüdrukutest tunduvalt sagedamini koolist välja. Neis tingimustes ei kujune välja soolist polaarsust, sugudevahelisi suhteid iseloomustab lõtvus ja pingestamatus.

Poiste kõrvalejäämine, edutus ja madal enesehinnang ning tüdrukute kindlusetus ja domineerimisvajadus on olulised probleemid. Sageli aga avalduvad need alles edaspidises elus, abieluliste suhete kujunemisel.

Oma koha leidmisel ühiskonnas aktualiseerub karjääri edukuse kõrval tütarlapse valmisolek emarolliks (kultuurikandjaks). Selle rolli väljakujundamisel on mõtet aga vaid siis, kui poistes on valmisolek vastasrolliks. See tähendab, et nad kujunevad meesteks, kes on valmis ustavalt toetama ja kaitsma elu ja väärtustama perekonda. Vastavalt on olulised rõhuasetused soolirollide toetamisel nii õppekava sees kui ka õppe korraldamisel.

Ilmselt on mitmeid pedagoogilisi teid sugupoolte alaväärsuse vältimiseks.

VHK-s on poistele ja tüdrukutele võrdsete tingimuste loomiseks poiste ja tüdrukute klassid.

Õppe ülesehitus tüdrukute- ja poisteklassides on põhimõtteliselt erinev.

Kuna aju soolisest eripärast tingituna saavad tüdrukud oma pingeid tunduvalt kergemini verbaliseerida, tulevad nad ka koolis palju kergemini toime. Väljalangemine ohustab poisse, kelle puhul stress toob kaasa allaandmise või agressiivsuse ning kelle puhul esineb ka vastavalt rohkem deviantset käitumist. Samal ajal ohustab murdeea kriis palju rohkem tüdrukuid kui poisse. Viimastel on küll kogu aeg rohkem probleeme, kuid kui neid koheldakse mõistvalt, siis elavad nad murdeea üle koolis suhteliselt valutult. Küll on poistel sügavam kriis vanemate lahutuse korral. 

Poisid kontsentreeruvad selektiivselt ja nende huvi püsib vaid siis, kui tegevus on nende jaoks põhjendatud. Poiste õpe eeldab valdavalt deduktiivset lähenemist, tüdrukute oma induktiivset.

Murdeea lõpul, kus arengutasemed enam-vähem võrdsustuvad, jätkub õppekorraldus VHK-s juba teisel alusel: tüdrukud ja poisid grupeeruvad õpperühmadesse selleks ajaks välja kujunenud huvide, mitte soolise kuuluvuse alusel.

Õppe erinev korraldus põhikoolis ei tähenda soolist isolatsiooni, vaid pedagoogilist kontseptsiooni, mille raames tüdrukute ja poiste suhtlemine on korraldatud kindlate rollisuhete alusel. Pedagoogide koostöö klasside integreeritud üritustes ja klassivälises töös omandab selle kontseptsiooni kohaselt eriti olulise koha kooli kasvatussüsteemis. Kutsumusega õpetaja, kes näeb enda töös rohkemat kui lihtsalt igapäevaste tundide läbiviimist ja distsipliiniprobleemi, suudab seda kontseptsiooni reeglina ka teadvustada ja teostada.

ÕPPEKAVA KUI PEDAGOOGILISE KONTSEPTSIOONI OSA

Vanalinna Hariduskolleegiumi erinevate õppeüksuste (koolide, huviringide) õppekavad moodustavad ühtse terviku, Vanalinna Hariduskolleegiumi õppekava, mis annab võimaluse eri võimete ja vajadustega õpilastele soodsate õppetingimuste loomiseks nii, et õpilaste erinevad eeldused saaksid areneda võimeteks ning arenguraskused (hälbed) oleksid isiksuse terviklikkuse realiseerumisel ületatavad.

Vanalinna Hariduskolleegiumi integreeritud õppekava ülesehitamisel on silmas peetud järgmisi valdkondi ja põhimõtteid:

Väärtused

Õppekavaga määratletud teadmiste, oskuste ja vilumuste süsteem peaks suhestuma õppija isiksusega ja seonduma tema maailmapildiks selgete väärtuste alusel (VHKs kristlikule eetikale tugineva väärtussüsteemi alusel).

Maailmapildina seondunud teadmised aitavad noorel mõtestada oma eksistentsi, seost ühiskonna, kultuuri ja kõige looduga. Alles sellel taustal saab ta leida oma kutsumuse, tee kuidas koolis omandatu võib realiseeruda tema enda ja teiste hüvanguks. Väärtussüsteem on integratiivne tegur, mis ühendab õppekavas erinevaid valdkondi. Väärtussüsteemi taustal mõtestatud teadmised lubavad hilisemas elus käsitleda koolis õpitut haridusena ja koolilõpetajat haritlasena.

Kirjaoskus

Kirjaoskus on oskus, mille kaudu lapsele avaneb juurdepääs kogu kultuuripärandile. Selle tõttu on kirjaoskuse saavutamine ka kooli üheks esmaseks ülesandeks. Heal tasemel lugemine ja kirjutamine pole oluline mitte üksnes keeletundides, vaid valdkond, mille eest tuleb seista igas õppeaines. On tähtis, et laps mitte ainult ei õpiks formaalselt lugema, vaid et tal kujuneks harjumus ja vajadus lugemise kaudu rikastada oma mõttemaailma ja seonduda kultuuripärandiga, mille eelnevad põlvkonnad on loonud. Kuigi maailm muutub kiiresti ja infot tuleb aina juurde, on tähtis, et kooli ei oleks ennekõike orienteeritud vaid oskusele leida vajalikku infot. Kool on koht, kus uus põlvkond kohtub kultuuripärandiga, et mineviku taustal leida oma tänapäevane identiteet ja selles ei suuda teda asendada ükski teine institutsioon ühiskonnas.

Arvutamisoskus

Sarnaselt kirjaoskusega on arvutamisoskus üks baasoskusi, mis avab inimesele tee paljudesse valdkondadesse ning määrab tema mõtlemisvõime. Selle tõttu on seegi oskus alusoskusena aktuaalne erinevate ainete raames ning vajab nõudlikku ja tähelepanelikku suunamist kui vahend maailma sügavamaks tunnetamiseks.

Õpioskus

Õpioskus kujuneb lapse arengus nõudliku ja suunava keskkonna toimel. Sedavõrd, kuivõrd erinevad inimeste tunnetuslikud teed, on erinevad ka õppimisstrateegiad, mis ühe või teise isiku puhul tulemusi annavad. Laps oma tasemel vajab toetust, et avastada viisi, kuidas paremini õppida ja pingutusi nõudvate ülesannetega toime tulla. Selle tõttu on oluline, et õpetaja oleks asjatundja, kes suudab märgata lapse võimalusi ja juhtida teda neid kasutama. Õpioskus ehitatakse üles samm-sammult, koolis pannakse sellele alus algklassides korraharjumuste kujundamisega. Õpilase iseseisva tööoskuse kujundamine nõuab õpetajalt õppe metoodilist ja sisulist planeerimist. Õpioskuse kujunemise üheks oluliseks eelduseks on aja otstarbeka kasutamise ja planeerimise oskus. Selleks, et õpilane õpiks eesmärgipäraselt tegutsema, on oluline, et ta teaks õpetaja plaane ja saaks nii nendega kaasa töötada. Õpilase päevik on tema ajaplaneerimise esmane vahend. Selle tõttu on oluline, et õpetajate koostöös oleks välja töötatud süsteem, kuidas päevik muutuks õpilase tõeliseks abivahendiks oma õppeülesannete ja ajajaotusega toimetulemisel.

Süvenemisoskus

Üha rohkematele lastele on saanud oluliseks probleemiks keskendumisraskused. See probleem on aktuaalne kogu tänapäeva ühiskonnas, kusjuures põhjustena on nähtud muutusi väga erinevates valdkondades: alates keskkonnasaastest ja toitumisest tulenevast mineraalainete defitsiidist kuni inforohkuse ja sotsiaalsete probleemideni.

VHK-s läbi viidud eksperthinnangud kinnitavad, et see probleem on ka meil üks aktuaalsemaid. Õpetajad peavad keskendumisraskusi ja kontsentratsioonihäireid kõige sagedamini esinevateks takistusteks lapse arengule ja edukusele koolis. Nii meil kui ka mujal tehtud uuringud näitavad, et seda esineb sagedamini poistel. Kuigi on selge, et keskendumisraskuste taga on väga erinevad põhjused, ei tähenda see, et oleks põhjust koolis seda probleemi ignoreerida kui midagi, mis on tekkinud ja peaks ka lahenema väljaspool kooli. Keskendumisprobleemid ei ole enamasti lapse süü, vaid asjaolu, mille all ta kannatab ja vajab abi.

Tahte kasvatus, oskus endaga toime tulla, positiivne enesehinnang, kindel, kaitstud keskkond, head, toetavad suhted, aga ka meditatsioonikogemus – need on valdkonnad, mille mõjutamise kaudu on võimalik last pedagoogilises protsessis aidata. Samuti saavad õpetaja kui professionaali tähelepanekud olla toeks ja nõuandeks vanematele, kes, omamata vastavat ettevalmistust ning olles ise tihti silmitsi isikliku elu raskustega, ei suuda oma last tema raskustes aidata.

Igas aines on võimalik seada ülesandeid nii, et laps õpiks tajuma eesmärki, milleni on tarvis jõuda, ning iseennast ja neid vahendeid, mille kaudu seda eesmärki saavutada. Selge arusaam nõutust ja oma võimalustest on tahtepingutuse eeldus. Sel viisil võivad ainekava ja meetodid, mida erinevate ainevaldkondade teadmiste, oskuste ja vilumuste omandamiseks kasutatakse, olla vahendiks ainete koostöös kujuneva keskendumisvõime kujundamisel.

Kultuuritavade ja käitumisnormide omandamine

Igas kultuuris on olemas „hea kasvatuse“ mõiste. Meil seostatakse seda „hea lastetoaga“ ja peetakse seega esmalt just koduse kasvatuse juurde kuuluvaks. Erinevate maade koolisüsteemidel ja koolitüüpidel on rõhuasetus heade kommete, kultuuritavade ja normide omandamisele olnud väga erinev. Paljudes maades õpetatakse hea kasvatuse saavutamiseks lapsi väljaspool kodu kloostrite juures või internaatkoolides. Nii rõhutatakse kasvatusküsimustes professionaalsust ja vaimsust. Eesti kultuuris on olnud tavaks loota kommete ja tavade kujundamisel just kodu peale. Ometi on partnerina tähtsustatud ka kooli. Tänapäeval, kus vanemad on väga hõivatud ja paljudes kodudes kohtutakse vaat et alles uneajaks, on kasvanud vajadus koolis sellele valdkonnale tähelepanu pöörata. Head kombed, oskus erinevates olukordades toime tulla, teadmine, kuidas ennast üleval pidada teatris, kinos, raamatukogus, tänaval või kirikus – need on kogemused, mida on paljudele lastele vaja anda just kooli toel. Õppekavas on palju valdkondi, mida saab edastada n-ö erinevas kultuurisituatsioonis (teatri-, kiriku-, tänava- jm situatsioonis), kujundades ühtlasi ka isiksuse tavasid ja käitumisnorme. On oluline, et seda jälgitaks erinevate ainekavade juures ja kooskõlastataks ainete vahel.

Oluliseks teguriks kooli kultuurikeskkonna loomisel on akadeemiline riietus, sealhulgas koolivorm.

Koolivormiga hoitakse ära visuaalne müra. Aktualiseerub õppes oluline: tumedal taustal selgelt eralduvatelt nägudelt on kerge vajalikku infot välja lugeda. Samuti soodustab värvimüra puudumine ja tume keskkond keskendumist, millest koolis üha rohkem puudust tuntakse.

Koolivorm on ka kõige käegakatsutavam tee piiride tunnetamiseks. Loobumine eneseväljendusest üha värvikamate või prestiižikamate rõivaste kaudu – või enda varjamisest nende taha! – julgustab tunnetama ja realiseerima oma eripära sisuliselt, mitte formaalselt. Seda nii õpilaste kui ka õpetajate puhul. Võime vahetada ja kanda rõivast vastavalt erinevatele situatsioonidele (kool, vaba aeg jne) valmistab inimest ette sotsiaalsetesse rollidesse sisenema ja neist väljuma ning neis sobivat käitumist leidma. Lõpuks kannab koolivorm ka sotsiaalset funktsiooni, rõhutades kuuluvust ja osadust. Kandes koolivormi, näitab õpilane, et ta ei pea ennast kaaslastest paremaks ja aktsepteerib neid endaga võrdsena. Nii kujuneb ka riietus üheks akadeemilise keskkonna teguriks, mis loodetavasti ühendab nii õpilased kui õpetajad ühtseks akadeemiliseks ringkonnaks.

[1] Canon Law. Can. 796 § 2

[2] Põhikooli ja gümnaasiumi seadus

[3] Probleem, millest ajakirjanduses omakorda räägitakse peamiselt kui tehnilisest ja materiaalsest, mitte spirituaalsest probleemist. 4 Canon Law. Can. 799

[4] Vastu võetud Vanalinna Hariduskolleegiumi Suvekonverentsil , 8. juuni 1993. a.

[5] VHK Consiliumi arendusseminar 6.-7. veebruar 1998, Randvere

[6] Pope John Paul II, Encyclical Evangelium Vitae, The Gospel of Life.

[7] Vt. Kiriku missioon ühiskonnas. Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ühiskondlik-poliitilised taotlused, Tallinn, 1998. Canon Law. Can. 795

[8] Perekonna koht ja osa kristliku kooli kujunemisel post-sovetlikus Eestis Vanalinna Hariduskolleegiumi näite varal. Uuringu aruanne. Tallinn, 1999.

[9] Vt. Tagapool ptk. Codex Magistri

[10] Canter, L., Assertive Discipline (A take Charge Approach for Today`s Educator.) Canter and Associates, INC. Santa Monica, California U.S.A. (Tõlge VHK raamatukogus: Kindel distsipliin)

[11] Praegu kehtiv variant kinnitatud VHK Consiliumis 29.01.98; I variant avaldatud kogumikus „ARTES“, Vanalinna Muusikamaja, Tallinn, 1989

[12] Ethics and the Education of Adults in Late Modern Society, NIACE, Leicer, 1997

[13] VHK Consiliumi arendusseminar 26.–27. veebruaril 1999, Loonel

[14] vt Kultuurikeskkond kui VHK pedagoogilise kontseptsiooni osa

[15] Listide lehekülg http://lists.colleduc.ee