11. kunstiklassi õpilaste maalinäitus "Une nägu. Unenägu" Aidas, Vene 14
Oma unenäoliste maalidega esinevad Alice Kupri, Riste Sofie Käär, Elo Valner, Ellen Emilie Laaksonen, Gloria Jessica Kuuskman, Angela Meres, Mia Mai Seppel, Elise Lissel Pähkel ja Reet Reidak.
Juba iidsetest aegadest peale oleme me püüdnud mõista, mis on unenäod, kust nad tulevad ja mida nad tähendavad. Kui muiste kiputi arvama, et need annavad aimu tulevikusündmuste kohta, siis seletatakse tänapäeval meie öiseid rännakuid just pigem minevikus kogetu, kuuldu ja nähtuga. Olgu kuidas on, ei ole ka nüüdisaegne teadus suutnud unenägusid täielikult lahti seletada ning võibolla polegi vaja. Mõnes mõttes on unenägusid ehk lihtsamgi mõista tunnetuslikult ja kogemuslikult.
Suurema osa inimeste jaoks on unenäod miski, mida nad ei saa juhtida ega kontrollida. Unenägu on ikka enamasti üllatav — kas siis heas või halvas mõttes. Vahel on magades läbi elatu hoopis tõetruum kui ilmsi juhtunu, vahel aga on ärgates öistest läbielamistest alles vaid õrn uduvine.
Kasutades millegi kirjeldamiseks sõna "unenäoline", maname kuulaja silme ette pildi loodusseadusi eiravast, võibolla kerge uduloori tagant paistvast veidi kummastavast maailmast. Unenägudes juhtunu üle imestame tihtipeale alles ärgates, sest seal kohal olles tundus kaos loomulik. Millal sa viimati tõeliselt igavat unenägu nägid? Ilmselt pole sul kerge sellist juhtumit oma mälusoppidest üles leida.
Just seetõttu otsustasimegi võtta oma näituse juhtivaks ja ühendavaks lüliks unenäod. Kunst nõuab isikupära. Kunst nõuab uut. Ja kust mujalt on seda kõike tõhusam ammutada kui meie alateadvusest pinnale kerkivatest ideekatkenditest? Vahel on tunne, et selliseid olukordi sa ise küll välja mõelda ei suudaks. Ja ometi olid see sina. Kui olid.
