Ettekanne seminaril "Katariina kloostri minevik, olevik ja tulevik" 25. septembril 2012

Visby Püha Nikolaus muutub Kultudraaliks.

Kuidas muuta kultuuripärandit kasutatavaks ja ligipääsetavaks?

Ulrika Mebus, Gotlandi Muuseumi muinsuskaitse osakonna juhataja

Sajandite jooksul on meie arhitektuurne kultuuripärandi läbi teinud mitmeid kasutusest tulenevaid ja ehituslikke muudatusi. Meie tänaseks väljakutseks on sõnastada mälestiste õige kasutus ja luua vahendid selle teostamiseks.

Kas tihe koostöö teaduse, kultuuri ja rahastajate vahel saab olla edukas linnuste ja teiste varemete elluäratamisel, muutes need sel moel ligipääsetavaks ja majanduslikult tasuvaiks ilma nende kõrget kultuuriväärtust hävitamata? Reaalse näitena tutvustab Ulrika Mebus, Gotlandi Muuseumi muinsuskaitse osakonna juhataja, ühe keskaegse vareme muutumist imeliseks kultuuriareeniks – Visby Püha Nikolause Kultudraaliks.

Püha Nikolause kirik Visbys

Dominiiklaste ordu jõudis Gotlandile 1227. või 1228. aastal ja usutavasti võtsid mungad kasutusele varasema Westfaali kaupmeeste Püha Nikolause kiriku. On teada, et 1230. aastal kutsuti 200 saksa kaupmeheperet Visbyst ümber asuma Tallinna.ⁱ Peale Tallinnasse tulekut rajasid need perekonnad uue koguduse ja kiriku – Niguliste (täna asub siin museum-kontserdisaal).

Visby Nikolause kirikut laiendasid dominiiklased mitut puhku 13.-15. sajandil. Kirikut ehitati küll Westfaali ehitustraditsioone järgides, kui ehitusmeister oli ilmselt Gotlandi päritolu.ⁱⁱ

1525. aastal ründasid lüübeklased Visbyt pannes linna põlema.ⁱⁱⁱ 1528. aastal võeti kirikutelt ja kloostritelt nende varad.^iv Arvatakse, et dominiiklaste klooster jäeti maha mõned aastad hiljem. Kirik jäi püsti, kuid klausuuriosa lammutati järgnevate sajandite jooksul, müüdi ehitusmaterjaliks ja kive taaskasutati teiste hoonete juures.^v

Püha Nikolause kiriku varemed – osa Visby maailmapärandist

Koos veel 11 keskaegse kiriku varemete ja keskaegse linnamüüriga (säilinud on müür pikkusega 3400 m ja 27 torni) moodustab Püha Nikolause kiriku vare väga erilise ja autentse osa linnamaastikust. See on põhjuseks, miks Visbyst sai UNESCO maailmapärandi paik 1995. aastal.

Need varemed on olnud Visby tunnuseks pikka aega ning neid on kasutatud erineval moel juba sajandeid.

Püha Nikolause kiriku varemeid on kasutuatud kultuuriüritusteks alates 19. sajandi lõpust. Põhjuseks on tõenäoliselt see, et hoone hästi säilinud ja osaliselt parandatud võlvid muutsid ta vihmakindlaks. Teiseks põhjuseks on kiriku suurus – siia mahub suur lava ja kuni 650 pealtvaatajat. 1940. aastatel varustati kirik välispiirete, pinkide ja mahuka lavage. See inventar on kirikus siiani kasutusel. Publiku vajadused ja soov suuremate mugavuste ning esteetilisema keskkonna järele viis käesoleva projektini – Püha Nikolause Kultudraali loomiseni. Projekti eesmärgiks on innovatiivse ja imelise kultuuriareeni ning kohtumispaiga loomine autentsetes kirikuvaremetes säilitades füüsilised ja vaimsed kultuuriväärtused. Varemed peavad olema kõigile inimestele ligipääsetavad. Veelgi enam, projekt peab olema ka majanduslikult tasuv tänu konverentsi-, kultuuri- ja turismimajanduse (mis on kõik olulised Gotlandi majandusharud) koostööle.

Uue funktsioon – võimalused ja probleemid

Rootsi valitsuse määruses “Tid för kultur” (Aeg kultuurile)^vi on öeldud, et kultuuripärand rikastab inimese elu, aitab luua head elukeskkonda ja võib edendada uusi tegevusi. Täiendavalt on oluline tihendada koostööd ja dialoogi erinevate osapoolte vahel. Riiklikuks eesmärgiks on propageerida elavat kultuuripärand, mida hoitakse, kasutatakse ja arendatakse.

Nagu näha, on Püha Nikolause kiriku keskaegsete varemete muutmine kultuuriareeniks hästi kooskõlas riikliku eesmärgiga. Kriitilised kohad seisnevad selles, kuidas ja kes peaks seda korraldama, finantseerima ja ellu viima.

Nagu eespool kirjeldatud, vanade hoonete uuskasutus pole midagi uut – vastupidi, see on traditsiooniline viis mahajäetud ehitistega tegelemisel. Ajalooliselt pole kunagi maha jäetud maju, mida sai kasutada uuel otstarbel. Kui neid ei saanud kasutada olemasoleval kujul, siis tavaliselt kasutati hoone osi (ehituskive, puitu, klaasi, katusekive jne) ära teistes ehitistes. Või on olemasolevaid müüre kasutatud uute hoonete rajamisel. Arusaam sellest, et tuleks kulutada hiigelsummasid pelgalt hoone säilitamiseks ja mitte lubades selle kasutamist, on suhteliselt uus ja oleks tundunud varasematele põlvkondadele veider. Mõeldes näiteks Roomale – antiikmälestisi on uuel moel kasutatud kuni 19. sajandini.^vii Toon vaid ühe näite: antiikse Marcelluse teatri varemeile ehitas Baldassare Peruzzi 16. sajandil Orsini perekonnale palee.

Ka Visby varemete saatus on olnud sarnane: hiiglaslikest usulises või sõjalises kasutuses kivirajatistest, mis teatud poliitilistel ja majanduslikel põhjustel maha jäeti, said aidad, tallid, kivimurd. Alates 19. sajandi algusest hakati Visby varemeid kaitsma. Tärkas arusaam nende suurest ajaloolisest väärtusest, mis eskaleerus seoses neogootika populaarsusega 19. sajandi teisel poolel. Tugev ja eklektiline varemeteromantika asendus John Ruskini 1849. aastal kirjutatud teose “Arhitektuuri seitse lampi” põhimõtetega. Nende kohaselt tuli lasta varemeil rahus olla, mitte neid muuta. Kuid sellega kaasnes dilemma, sest varemed lagunesid kõige otsesemas mõttes. Oli vastuvõetamatu, et elava linna keskel asusid inimeste turvalisust ohustavad avariilised varemed. Lisaks sellele sooviti, et varemeid hooldataks niipalju, et neid saaks külastada. Üks populaarsemaid meelelahutusi oli turnida Püha Nikolause kiriku võlvide peal!

Alates 19. sajandi lõpust on põhiliseks lähtekohaks olnud Visby varemete konserveerimine tehes minimaalseid muudatusi, kuid tugevdades varemeid sel määral, et need säiliksid ka tulevikus. Lisandusi, mis mõjutaksid vanu müüre või muudaksid üldmuljet, on seetõttu välditud. Uute valitsuse seisukohtadega, milles propageeritakse elavat kultuuripärandit, mida säilitatakse, kasutatakse ja arendatakse^viii, kaasnevad ka uued väljakutsed. Kuidas seda saavutada? Kas me peame muutma oma suhtumist mälestistesse? Kas peame muutma oma seisukohti selles osas, mida tohib teha mälestistega? Kas suudame aktsepteerida uusi lisandusi ja kuidas tuleks neid ehitada? Kas võiks olla uusi osapooli, kes saaksid ja tahaksid panustada? Ja viimaks: kes maksab? Ja kes seda kõike korraldab?

Väljakutsed ja võimalikud lahendused tööprotsessis

Iga objekti ja projekti probleemid ja võimalused on ainukordsed; seetõttu tuleb igal üksikjuhul leida sobiv lahendus. Selle leidmine nõuab loomingulist lähenemist, mis väärtustaks kultuuripärandit kui olulist osa nii meie tänapäevasest kui ka tuleviku ühiskonnast. On mõned tegevused, mida pean selles protsessis oluliseks ja mida tehti Püha Nikolause Kultudraali projektis. Kõige tähtsamad neist on loetletud alljärgnevalt.

Vajaduste ja publiku ootuste kaardistamine

Enne protsessi käivitamist peab olema selgelt sõnastatud vajadus ja veelgi parem kui avalik huvi muutusteks. Vajaduste selge kaardistamise järel on võimalik otsustada, millisel tasandil tegevusi tuleb kavandada (nii investeeringute kui ka hoolduse osas). Kas mälestist kasutatakse vaid mõni kord suve jooksul? Või kavandatakse aastaringseid tegevusi? Kas kavandatavad tegevused ja nende läbiviimiseks vajalikud muudatused on kooskõlas mälestise ja tema väärtustega?

Võta ühendust ja jaga kogemusi teistega

Kuna kultuuripärand kuulub kogu inimkonnale^ix, on oluline võtta ühendust kolleegidega teistes riikides. On väga kasulik õppida teiste kogemusest. Kuna kinnismälestised on liikumatud, siis tuleb ise nende juurde minna. Õppereisid tutvumaks heade ja mitte-nii-õnnestunud lahendustega on üliolulised. Samuti on oluline võtta ühendust kolleegidega erinevatest maadest, et õppida teineteiselt ja vahetada kogemusi, ideid ja inspiratsiooni. Rahvusvahelised seminarid nagu Castella Maris Baltici on olulised kohtumised, mis toetavad professionaalseid võrgustikke.

Objekt kui primadonna

Esimene samm peab kahtlemata lähtuma mälestisest, tuleb tundma õppida tema ajalugu ja praegust seisundit. Alustada tuleb iga mälestise kultruuriliste väärtuste (nii füüsiliste kui ka vaimsete) sõnastamisest, hindamisest ja kehtestamisest. Soovitav on seda teha rühmatööna, kus oleksid esindatud professionaalid ja lihtrahvas. Tuleb meeles pidada, et mälestis ei kuulu ühelegi professionaalide grupile (näiteks antikvaarid või arheoloogid), vaid kogu ühiskonnale. Ka vastutus on jagatud kõigi vahel^x, kuid muinsuskaitsjate ülesandeks on jälgida, et mälestisele mingit kahju ei sünniks, samuti, et oleks tagatud mälestist külastavate inimeste turvalisus. Püha Nikolause projekti alguses kutsusime väga laia ringi inimesi ühepäevasele seminarile, mis keskendus Püha Nikolause kultuurilistele väärtustele. Tagasiside oli suurepärane!

Koostöö

Püha Nikolause laadsed projektid on väga keerulised, kuna erinevad osapooled (muinsuskaitsjad, poliitikud, ettevõtjad, esinejad, ümberkaudsed elanikud) ei ole tavaliselt koostööaltid. Sageli on neil osapooltel tugevad tunded teiste osapoolte suhtes (nt “pidur muinsiskaitse” ja “kõikehävitavad arendajad”). Muutused on alati rasked tulema, eriti kui mängu tulevad ajaloolised hooned, mis “on alati sellised olnud” (mis on muidugi illusioon). Sõltumata sellest, kas neil eelarvamustel on tõepõhja või mitte, võivad nad saada nii tugevaks komistuskiviks, et projekt hääbub veel enne alustamist. Võtmesõnadeks on seetõttu koostöö, diplomaatia, ärakuulamine ja usaldus. See võib võtta aega ja kannatust, kuid see faas on kriitiline kogu projekti õnnestumiseks.

Hea meeskonna loomine

On hea mõte kindlaks teha, mis laadi kompetentsi ja isiksuseomadusi on vaja, et töö tehtud saaks. Eduka meeskonna loomine on enam kui pelgalt kompetentsi küsimus; on esmatähtis, et igaüks oleks kaasatud, sooviks suhelda ja tunneks end projektist inspireerituna. Meeskond, kellel on hea koos olla, töötab efektiivsemalt ja tulemus on tõenäoliselt parim võimalikest. Samal ajal meeskonna head suhted ja suhtumine tekitavad positiivset vastukaja ka teistes, kes seetõttu soovivad panustada ja toetada projekti.

Teadmised

On hulk parameetreid, mida tuleb teada enne projekteerimise ja ehituse algust. Kombineerides teaduslikke uuringuid projekteerimise ja planeerimisega saavutatakse parim võimalik lahendus.

Samal ajal on võimalik uuringute tulemusi tutvustada ja katsetada kohapeal. Luuakse uusi teadmisi, mis võivad osutuda kasulikeks ka teistele projektidele ja teistele paikadele. Püha Nikolause Kultudraali projekti raames on teadusprojekt “Varemete kasutuse laiendamine müüride tugevdamise ja mugava kliima kaudu”, milles osaleb Gotlandi Ülikool ja neli firmat. Samuti on läbi viidud arheoloogilisi kaevamisi kirikust põhja pool saamaks uusi andmeid klausuuri kohta. Teadustööga kaasnevad alati avalikud üritused, kus tutvustatakse töö tulemusi.

Raha

See võib tunduda kõige problemaatilisem teema. Väga oluline on kindlustada projektile hea maine. Seda tagavad eelpoolloetletud tegevused. Järgmine samm on kaasata erainvestorid projekti ning leida neile head põhjused, miks nad peaksid investeerima. Hea mõte on kaasata professionaalne rahakoguja (fund-raiser). Võib piisata ka sellest, kui küsida nõustamist äriplaani koostamiseks. Selline äriplaan on heaks lähtekohaks potensiaalsete rahastajatega läbirääkimisel. Palju nutikust, suhtlemist ja meelekindlust kulub selleks, et raha kokku saada. Seda võiks teha ka meeskonnatööna. Veel üks kasulik oskus on projektikirjutamine erinevatest fondidest raha taotlemiseks.

Kes hakkab majandama?

Suure hulga aja ja raha investeerimine mälestise muutmiseks kasutatavaks ja turvaliseks paigaks on suur töö. Kuid ei tohi unustada, et peale ehitustööde lõppu peab keegi hakkama seal pikaajaliselt majandama. Juba projekti algfaasis peab olema selge, kes see on ja mis tingimustel tegevus toimub. See organisatsioon, kes hakkab korraldama edaspidist tegevust mälestises ja kindlasti mälestise hooldust, peab töötama tihedas koostöös selle meeskonnaga, kes kavandab restaureerimis-, ehitus- ja arendustöid.

Tunne rõõmu!

Võib arvata, et see pole nii tähtis, kuid ma olen veendunud, et kui inimesed, mina nende hulgas, tunnevad rõõmu sellest tööst, siis sujub iga projekt palju edukamalt.^xi