Dominiiklaste klooster kui meie ühine pärand, rikkus ja vastutus

18. aprillil avati täna lõppev muinsuskaitsekuu Tallinnas püha Katariina kirikus. Selles kirjutises leiavad käsitlemist need momendid, miks peaksime Katariina kirikust ja dominiiklaste kloostrist rääkima ning seal peatuma ikka ja jälle. Tänane pole ei algus- ega lõpp-peatus, küll aga oluline vahepeatus.

Kultuuriminister Rein Lang ütles muinsuskaitsekuu avamisel: „Tahaksin siit teha üleskutse Tallinnale, et teeme ühe konkreetse asja ära aastaks 2015, kui täitub 800 aastat sellest päevast, mil paavst Innocentius III pühendas Liivimaa ja Eestimaa Neitsi Maarjale. Teeme selleks ajaks Ladina Kvartali niimoodi korda, et dominiiklaste klooster ja Katariina kirik oleksid avatud kultuuri- ja hariduskeskus! / ... / See oleks üks konkreetne näide mõistuspärasest asjaajamisest ja tegemisest, mida ju riik ja linn peaksid koos tegema.”

Kogemused on paraku näidanud, et kui rääkida Katariina kirikust, siis ei näe mitte just alati vestluspartneri silmis sellist äratundmist, mis kinnitaks tema teadlikkust kiriku asukohast. Võimalik, et artikli pealkiri annab siiski selliselegi lugejale mingi pidepunkti: ühes meie armastatumas filmis „Viimne reliikvia” asub Lonkava Konna kõrts just Katariina kiriku kõrval ning see, mida praegu tunneme Vene ja Müürivahe tänavat ühendava Katariina käiguna, on filmis igati äratuntav.

Keskaegse Põhja-Euroopa üks suuremaid kirikuid

Seega, põgus sissejuhatus dominiiklaste kloostri ja Katariina kiriku ajaloolisele kujunemisloole ei ole ilmselt liigne. Kasutan siinkohal nii ajaloolase Heikki Haljasoru kirjapandut¹ kui internetiülevaadetes² avaldatut.

Dominiiklaste ordu rajas 1215. aastal hispaania aadlik Dominicus. Tallinna saabusid dominikaani mungad 1239. aastal ning algselt rajati klooster Toompeale. Mungad olid mõne aasta Eestist eemal, kuid 1246. aastal asutati all-linna dominiiklaste klooster, mis pühendati püha Aleksandria Katariinale.

Kloostrihooned paiknesid ümber nelinurkse sisehoovi, mida lõunast piiras kirik, ülejäänud kolmest küljest aga kahekorruselised klausuurihooned, mis said oma lõpliku kuju suures osas XV sajandil. Kompleksi kuulus veel Vene tänava ääres paiknev trapetsikujuline viljaait. Klausuuri läänetiiba jäävad raamatukoguruum, kapiitlisaal ning käärkamber. Sisehoovi lääne-, lõuna- ja idaküljed olid ääristatud võlvitud ristikäikudega. Algselt oli ristikäik arvatavasti ka põhjaküljel, kus see aga lammutati seoses uue refektooriumi ehitamisega.

Kloostrikompleksi võimsaim ehitis oli selle lõunaosas seisev kirik, mis valmis oma lõplikul kujul arvatavasti XIV sajandi teisel poolel ning oli keskaegse all-linna pindalalt suurim kirikuhoone. Kiriku pikkus koos koorilõpmikuga oli 67,7 meetrit, laius 18,5 meetrit, pindala aga 1219 ruutmeetrit. Kirik oli ehitatud kolmelöövilise kodakirikuna, selle kesklööv oli külglöövidest ligi kaks korda laiem ning tõenäoliselt kaetud tähtvõlvidega, mille kõrgus oli umbes 22 meetrit. Kiriku rikkalikust sisustusest on tänini säilinud ainult kaks tiibaltarit (asuvad Niguliste kirikus) ning arvukalt hauaplaate.

Pärast reformatsiooni jõudmist Tallinnasse langes Katariina kirik 1524. aastal pildirüüste ohvriks. Järgmisel aastal võttis raad kloostrihooned linna valdusesse. Kloostrikirik hävis 1531. aastal tulekahjus, tekkinud varemete sisse ehitati juba XVI sajandi lõpul mitmesuguseid puithooneid. XIX sajandil varises kokku suur osa kiriku põhja- ja lõunaseinast. Need laoti alumises osas uuesti üles, kusjuures varemete idaosa sisse ehitati seejärel kivielamud. Kiriku lääneosa müürid lammutati XIX sajandi lõpul madalamaks ning ehitati laoruumiks.

Klausuuri põhjatiiva uut refektooriumi kasutas XVIII sajandil kool, misjärel see anti roomakatoliku kiriku käsutusse. Mainitud tiib koos kahe refektooriumiga lammutati aastatel 1841–1844 seoses uue neogooti stiilis roomakatoliku kiriku ehitamisega. Selle rajamisel kasutati ümberehitatult ära uue refektooriumi põhjasein ning ka muud kloostriehitiste osad. Kloostri ristikäikude osad ning klausuuri hästi säilinud idatiiva ruumid restaureeriti ja konserveeriti aastatel 1954–1965.

Eesti iseseisvuse taastamise ajad tõid uue tegevuse ka dominiiklaste kloostri ruumidesse ja Katariina kirikusse. Väärib esiletõstmist, et Tallinnasse naasid taas dominikaani mungad, kelle kasutada on vanas kloostrikompleksis praegu mõned ruumid. Omandireform tõi roomakatoliku kiriku omandisse tagasi kloostri hoovi, mida on kasutatud nii museaalse kui kultuuritegevuse edendamiseks. Kloostri aidahoones alustas tegevust ja tegutseb siiani nii Eestis kui rahvusvaheliselt tunnustatud teatrikollektiiv Theatrum. Katariina kirik on olnud olulisel kohal nii Vanalinna hariduskolleegiumi, Linnamuusikute kui paljude teiste muusika-, teatri- ja kunstikoosluste tegevuses, aga ka igaaastase festivali „Trialogos” korraldamise paik.

Nii on dominiiklaste kloostri kompleksist, millest osa kuulub Tallinna linnale, roomakatoliku kirikule ja mõnele teiselegi omanikule, saanud tänaseks hoonete kasutajate aktiivse tegevuse tõttu Tallinna vanalinna Ladina kvartaliks nimetatava kultuuripiirkonna keskpunkt. 1999. aastal sõlmisid Ladina kvartali loomisega alustanud organisatsioonid, s.o Vanalinna hariduskolleegium, MTÜ Miikaeli Ühendus ja MTÜ Hereditas ning kultuuriministeerium, Tallinna linnavalitsus ja UNESCO Eesti komisjon ühishuvide protokolli. Asjaosaliste koostöös peeti esmajoones vajalikuks „projekti „Ladina kvartal” kaudu taaselustada ja luua elu hoidvat väärtussüsteemi Eesti ühiskonnas ning taastada ja säilitada unikaalset kultuuripärandit”, samuti „saavutada Eesti tugevam seondumine rahvusvahelise haridus- ja kultuurieluga ning tuntus kultuuriturismi sihtpunktina”.

Sõnaselgelt ja korduvalt on dominiiklaste kloostrikompleksi seotus Ladina kvartali ja seal tegevusega välja toodud Tallinna vanalinna arengukavas, mis võeti vastu 2008. aastal. Muu hulgas on seatud lähiaastate eesmärgiks ka „paremini eksponeerida ajaloolise dominiiklaste kloostri säilinud hooneid ja struktuuri, avada need linlastele ja turistidele ning tugevdada ja arendada juba kujunenud sotsiaalset võrgustikku – teater, töökojad, ateljeed, kirik ja muuseum”.

Pärijata pole pärandit

Viimase aasta jooksul on arutelu dominiiklaste kloostrikompleksi tuleviku üle saanud sisse uue hoo. Kahtlemata on vanalinna uue arengukava koostamine ajendanud taas põhjalikult arutlema selle üle, kuidas võiks kloostrikompleks olla avalikus kasutuses parimal viisil. Kui mõtleme kas või sellele, kui palju on vanalinna piirkonnas üleüldse selliseid hooneid, kus võiks tegutseda mitmesaja kohaga kontserdi- või etenduspaik, siis on Katariina kiriku hoone üks väheseid, kui niisuguses suurusjärgus isegi mitte ainuke. Iga ruutmeeter, mille saab avalikes huvides kasutusele võtta, on tegelikult ju tohutu väärtusega. Rääkimata võimalikust tulevikuperspektiivist, kui kogu kloostrikompleks on korda tehtud ning nii Eesti elanikele kui meie külalistele avatud.

Ladina kvartalis tegutsevad institutsioonid on koostanud oma ruumivisiooni koos mitme arhitektuurilise alternatiiviga Katariina kiriku ja kloostri aidahoone võimaliku restaureerimise tarvis. Edasine on juba muinsuskaitseliste valikute teema. Kindlasti peavad valikud ja otsustused olema põhjalikult läbi kaalutud, kuid on selge, et ajaliselt ei ole neid võimalik liiga kaugele edasi lükata. Alati on üks alternatiiv jätta kõik nii, nagu parasjagu on, kuid ka see otsus vajab põhjendusi ning säilitaminegi sageli suuri investeeringuid.

Sisulise valiku tegemisel kloostrikompleksi tuleviku osas võiks pidada silmas, et kloostrihoonestu moodustaks koos Katariina kirikuga tervikliku kultuuri- ja hariduskompleksi, mis hõlmab multifunktsionaalse Katariina kiriku (kontserdid, teater, filmikunst, näitused, haridus- ja teadusüritused jms), kloostri aidahoone kui teatrimaja, kloostri hoovi kui kultuuriürituste paiga ja kloostriruumid kui ühingute, linnamuuseumi, katoliku kiriku ja dominiiklaste ordu koostöös toimiva ainulaadse muuseumija hariduskeskuse.

On selge, et terve kloostrikompleksi restaureerimine on finantsiliselt üsna ambitsioonikas ettevõtmine. Kui hinnata aga restaureeritud hoonestu perspektiivi nii kultuurisündmusi kui muuseumi potentsiaalselt külastavate inimeste arvu alusel, siis tasub olla optimistlik. Mõistagi tuleb suurimad lootused panna Euroopa Liidu tõukefondide järgmise finantsperioodi toetustele, kuid kloostrikompleksi ainulaadsus võiks olla oluline aspekt ka võimalike riigi- või linnaeelarveliste eraldiste taotlemisel.

Praeguses etapis on kõige olulisem dominiiklaste kloostrikompleksi ja Katariina kiriku tähtsuse ja seisundi teadvustamine nii avalikkuse kui otsustajate jaoks. Seetõttu on igati tervitatavad nii Sihtasutuse Meie Pärand poolt 24. mail Katariina kirikus korraldatav seminarisarja „Katariina kloostri minevik, olevik ja tulevik” avaseminar kui 31. mail muinsuskaitsenõukogus kloostrikompleksi teemadel toimuv arutelu. Ning kui 2013. aasta on kuulutatud kultuuripärandi aastaks juhtmotiiviga „Pärijata pole pärandit”, siis ilma kahtlusteta võiks dominiiklaste kloostrikompleksi tulevik olla seal üks keskseid arutelu- ja tegutsemisteemasid.

Arvestades kloostrikompleksi erilisust ning tema ainulaadsust Põhja- ja Baltimaadel, ei ole meil mingit õigustust käsitada seda tavalisena. See väärib erilisi ja ainulaadseid otsuseid. Jah, me ei saa seda teemanti kunagi lihvida niisuguseks, nagu see oli hiilgeaegadel, enne XVI sajandit, kuid me oleme rajajatele võlgu vähemalt selle, et avada klooster kõigile vaimuelu-, haridus- ja kultuurikeskusena.

Olgu dominiiklaste avatus siinkohal iseloomustatud ühe nimekaima dominiiklase, püha Aquino Thomase sõnadega, mis on kindlasti tõlgendatavad ka laiemalt kui vaid religioosselt: „Parem sära teisteni tuua, kui vaid ise särada, parem teistele tõde kuulutada, kui lihtsalt mõtiskleda”.³

1 Heikki Haljasorg, Tallinna dominiiklaste klooster. – Äripäev 14. XII 2007.
2 Nt www.kloostri.ee.
3 Michael McMahon, Pühakud, Tallinn 2008, lk 268.