Küsimus kristlikul väärtussüsteemil põhinevast koolist koosneb kahest poolest – seaduslikust ja vaimsest.

Seaduslik pool on määratletud eelkõige Eesti Vabariigi põhiseadusega. Põhiseaduse § 40 ütleb:Igaühel on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus. Kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba. Riigikirikut ei ole. See tähendab, et riik ei saa kehtestada ühegi kiriku prioriteeti  riigikoolis, kuid toetab õigust järgida oma maailmavaatelist positsiooni.

Põhiseadus annab meile õiguse mõtte- ja usuvabaduseks ning veendumusteks, seega ka kristliku väärtussüsteemi järgimiseks.  (§ 41. Igaühel on õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele. Kedagi ei tohi sundida neid muutma.)

Otsustav sõna on vanematel

Põhiseaduse § 37: Igaühel on õigus haridusele. /…/ Laste hariduse valikul on otsustav sõna vanematel.

Eesti vabariigi taassünni aegu ühinesid oma laste haridusest huvitatud vanemad Vanalinna Hariduskolleegiumi loomiseks ning määratlesid seisukohad ja veendumused, mida pidasid oluliseks oma laste kasvatamisel. See, vanemate loodud  kristlikule väärtussüsteemile tuginev kasvatusplatvorm osutus üllatavalt hästi toimivaks. Aastate jooksul on nende vanemate hulk, kes peavad VHK kasvatuspõhimõtteid oma lapsele sobivaks, üha kasvanud.

Loomulikult püüab iga perekond kasvatada lapsi vastavalt oma veendumustele ja maailmavaatele. Kasvatus realiseerub seda täielikumalt, mida rohkem on kodused kasvatuspõhimõtted kooskõlas kooli kasvatuslike põhimõtetega. Seega on vanematel õigus nii luua oma maailmavaatega kooskõlas olevaid koole kui ka valida oma lapsele selline kool, mis vastab nende veendumustele ja tõekspidamistele. Vaenu ja vihkamise õhutamine inimeste suhtes, kes kaitsevad oma veendumusi, on põhiseadusega taunitud (§ 12. Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav).

.

Erakool või riigikool

Nüüd kerkib küsimus, kas riik või kohalik omavalitsus peaks toetama kristlikul väärtussüsteemil põhinevaid koole.

Riik peaks ideaalis tagama kõigile peredele võimaluse leida oma lapsele kool, mis pere kasvatustaotlustega kõige paremini haakub – olgu see siis kristlik[1], ateistlik[2], edukuse-usku vm suunitlusega. Ükski seadus ei ütle, et kool ei tohi olla maailmavaateliselt määratletud. Muidugi ei tohi kooli kasvatuspõhimõtted minna vastuollu Eesti seadustega. Kehtiva riikliku õppekava § 4 sätestab kooli õppe ja kasvatuse üldeesmärgina isiksuse kujundamise, kes (10): juhindub oma valikutes ja tegudes eetika alusväärtustest: inimelu pühadus, vägivallast hoidumine, vabadus, õiglus, ausus, vastutus. Kristlik väärtussüsteem toetab kõigi loetletud omaduste kujunemist. Võib isegi öelda, et näiteks inimelu pühadusest saabki rääkida vaid sakraalses raamistikus.

Suunates oma lapsi ja valides oma lastele sobiva kooli, realiseerivad vanemad  oma põhiseaduslikku õigust ja kohustust kasvatada lapsi vastavalt oma veendumustele.  Riik täidab oma kohustuse, kui tagab lastele seaduses ette nähtud hariduse, toetades vanemate vastutust. (PS § 37: Et teha haridus kättesaadavaks, peavad riik ja kohalikud omavalitsused ülal vajalikul arvul õppeasutusi.) Muidugi peab kohalik omavalitsus kindla kontseptsiooniga kooli toetades jälgima, et samal ajal oleks tagatud ka teistsuguse maailmavaatega inimeste laste ligipääs haridusele. Tallinna-suuruses linnas on vanemate valikuvõimalused küllalt suured – ainuüksi kesklinnas paikneb 5-6 erineva suunitlusega kooli. Samuti ei kujuta VHK kui teeninduspiirkonnata kool sundvalikut vanalinna ja selle lähiümbruse peredele. Tõenäoliselt ei ole Tallinna linn Vanalinna Hariduskolleegiumi toetanud siiski ainult kohustuse pärast. On märgatud, et VHK ei ole ainult kool, vaid ajaloolise Ladina kvartali osa, kultuuri- ja hariduskeskus, mille missiooniks on algusest peale olnud ajaloolise kultuuripärandi hoidmine ja edasi andmine tulevastele põlvedele. Kristliku väärtussüsteemi kasvatuse alusena tingib juba vaimne ja füüsiline ruum, milles VHK paikneb. [3]

Kasvatuse selgroo määravad väärtused

Nagu  sissejuhatuses tõdesime, tähtsustub kristlikul väärtussüsteemil põhineva kooli puhul seaduslikkuse kõrval ka vaimsuse küsimus.

Vaimsuse määrab see, mida peetakse väärtuslikuks ja oluliseks. Väärtussüsteem ei saa olla kooli õppekava või põhikirja kaunistav iluasi – sel on väärtust vaid niivõrd, kuivõrd see realiseerub tegudes.

Armastus, tõde ja vaba tahe

Kristliku väärtussüsteemi esmaseks tugisambaks on armastus, mida tänases kõnepruugis käsitletakse ka personaalseks  hoolivusena. Sellest tulenevalt on kristliku hariduskontseptsiooni keskmeks inimene ja tema areng.

See lähenemine vastandub ükskõiksusele ja filosoofilises plaanis teenuspõhisele koolitamisele, kus ei keskenduta lapsele ja tema käekäigule, vaid pakutavale teenusele ja selle kvaliteedile.

Oma kooli üles ehitades oleme vanematena pidanud oluliseks koopereeruda, et olla hooles oma laste ja üksteise eest. See on väljendunud koolipere vastastikuses abis ja toetuses väga erineval kombel, näiteks ka koolielu korralduse printsiibis, et kõikidel lastel peab olema võimalik õppida huvialakoolides ja tugisüsteemides sel määral, et nende eeldused saaksid kujuneda võimeteks ja arenguraskused tasanduksid. Vanemad on Miikaeli Ühenduse kaudu toetanud mitte ainult kooliperre juba kuuluvaid lapsi, vaid leidnud endas jõudu, et rajada õppimisvõimalus (ja õpilaskodu) ka mujal hätta jäänud lastele.

Kristliku väärtussüsteemi teiseks oluliseks sambaks on suhtumine tõesse. Postmodernistlik maailm on kuulutanud tõe suhteliseks ja seega sisuliselt olematuks. Selles valguses on raske öelda midagi ükskõik millise elu käsitluse kohta, ka sellise, mis aktsepteerib uimasteid või vägivalda.

Uskudes, et tõde on olemas ja et meil igaühel on kohustus püüelda selle tunnetamise poole, seisab kristlik väärtussüsteem elu pühaduse ja inimese  väärikuse eest.

Kuigi me tunnistame tõe olemasolu ja  lähtume tõeotsingute vajalikkusest, ei tähenda see sundust. Igaühele on alati jäänud õigus ise otsustada, lõpuks on iga täiskasvanu vaid teeline samal otsingute teel. VHK-d on oma lapsele sobivaimaks kooliks pidanud näiteks ka paar moslemi perekonda.

Kesksel kohal kristlikus väärtussüsteemis on vaba tahe. Tõeotsingutes on igaühel kohustus toimida kooskõlas oma südametunnistusega. Laste südametunnistuse kujundamine  lasub eeskätt vanematel. Selle tõttu on neil õigus valida keskkonda ja haridust, mis toetaks neid oma laste kasvatamisel. Et need valikud võimalikuks osutuksid, on väga oluline teada väärtussüsteemi ja maailmapilti, millele tugineb kool.

Ei ole olemas neutraalset haridust. Iga õpetaja-kasvataja on tahes-tahtmata mingi maailmapildi kandja, ja seda annab ta edasi ka oma õpilastele. Kui kooli positsioon on määratlemata, jätab see vanemad valikuta. Lapsi kasvatades ei ole võimalik mööda hiilida eksistentsiaalsetest küsimustest, mida lapsed varem või hiljem esitavad. Lapsel kaob kasvamiseks vajalik turvatunne, kui ta saab kodust ja koolist neile küsimustele erinevad vastused või jääb hoopis vastusteta. Sellepärast on ka VHK vastuvõtukriteeriumites esimesena nimetatud, et kooli pedagoogiline kontseptsioon peab sobima perekonna kasvatuspõhimõtetega.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kui kool tugineb kristlikule väärtussüsteemile, siis peaks ta hoolitsema, et kasvatus toimuks tõe ja armastuse vaimus, respekteerides igaühe vaba tahet ja väärikust.

Vanalinna Hariduskolleegiumi vanematekogu

13. veebruaril 2008 Tallinnas

Katkendeid lapsevanemate kirjadest

• VHK saigi ju valitud just nende põhimõtete pärast, mis Delfis maatasa tehakse ja kuna mul on kogemusi erinevate koolidega, siis võin kinnitada, et VHK ON teistsugune. Parem. Palju parem.

• Koolil on oma selge ilmavaade ja juhtkond on seda avalikult väljendanud. Kristlik väärtussüsteem on kooli tegemistes  ilmne, ometi ei suruta seda kellelegi peale.
  Loodan, et nii ka jääb.

• … soovides /…/ väljendada antud loo kontekstis lapsevanemate poolt põhimõttelist toetust VHK juhtkonna tegevusele ning kooli haridus- ja kasvatuspõhimõtetele (mis, head lapsevanemad, ongi ju meie ühise valiku aluseks oma lapsele haridusasutuse leidmisel) - soovin VHK juhtkonnale jätkuvat jaksu koostöö tegemisel nüüd juba üha pealekasvavate lapsevanematega VHK identiteediloome tegelikult lõputus protsessis. Kool on ühiskonna peegel, aga ühtlasi ka maailmavaateliselt omanäolisi koondav saareke.

… kus väärtused paigas, on üksnes aja küsimus, kunas üks leiab teise omasarnase, kus kasvab koostöö (antud juhul siis lapse isiksuse arendamisel) mõistmise pinnalt.

• Teadsin hästi, kuhu kooli oma lapse panen. Teadsin ja siiski panin, aktsepteerides eelkõige tolerantsi ja vaba valikut. Laskumata pikemasse selgitusse oma valiku põhjuste üle, võtaksin selle kokku eelpool nimetatud õpetaja Xavier’ lakoonilise ütelusega, et Jumal on filosoofia (ehk et Jumal ei ole katoliku, luteri vm usku). Ja selle filosoofia kandmise, selgitamise, arendamise ja mis väga oluline - lapsele vaba valiku jätmise eest, austan ma seda kooli ja selle meetodeid.

Pean oma tütart piisavalt vabaks filosoofilistes valikutes ning leian, et nende valikute omamine on märksa tänuväärsem kui nende puudumine.

Herdis Ojasu

• VHK oma põhidokumentides ei tee mingit saladust oma hoiakutest. See on väga tähtis lähtekoht. Lapsevanematel tuleb olla lihtsalt piisavalt tähelepanelik ja kui VHK tõekspidamised lähevad vastuollu nende usuliste veendumustega, siis on tõesti Tallinnas veel palju teisi koole, kus lapsed võivad oma haridusteed jätkata.
  Meie pere ristimata poeg on osalenud kooli ühistes kristlikes kombetalitustes, aga teda pole sunnitud tegema midagi taolist, mis sunniks meid hädakisa tõstma. Samuti oleks naeruväärne nuriseda kammerkoori repertuaari üle, kus lauldakse muu hulgas ka kristliku sisuga laule.
  Kõige hullem, mis olla saab, on olukord, kus kõik koolid oleksid teineteisega äravahetamiseni sarnased. Mina toetan omanäolisust ja innustunud tegevust ja seda näen mina VHK-s olevat.

Tiit Arro

• Peapiiskop Jaan Kiivit on paari aasta eest öelnud, et me elame väga ebakõlbelises, ristiusuvaenulikus, elu põhiväärtuste ja jaotuste seisukohalt harimatus ühiskonnas. Minu arvates on see vägagi karm hinnang ja seda tuleb võtta tõsiselt! Kas julgeme küsida, miks see nii on?
  Eluks pluralistlikus ühiskonnas ja maailmas, kus tuleb kokku puutuda erinevate religioonide ja maailmavaadete esindajatega, muutub järjest olulisemaks üksteisemõistmine, respekt, avatus, valmisolek dialoogiks ja koostööks, mis oma arengutes saab toetuda ka religioossele haritusele, et täiskasvanute maailma neli väärtustasandit: vabadused, õigused, kohustused, vastutus oleksid meist igaühele elutervelt teadvustatavad, ja et jõuda pädevate valikute tegemiseni ning enese ja teiste toimimise väärika hindamiseni.
  Kristlik kasvatus, mille olulisteks osadeks on väärtuskasvatus ja kõlbeline kasvatus, toetab:
  * inimlike väärtustasandite kujunemist;
  * maailmavaate kujunemist - meie enesehinnangut, kuuluvust ja annab pidepunkte eluks;
  * rikastab ja avardab maailmapilti erineva(te) kultuuripärandi(te) tundmaõppimise kaudu;
  * arendab erinevate maailmamõistmise viiside tutvustamise kaudu avatud ja kriitilist mõtlemist;
  * loob eeldused toimetulemiseks üha mitmekesisemaks muutuvas maailmas, kus üksteise mõistmine, avatus, respekt ja koostöövalmidus on muutunud täna olulisimateks isikuomadusteks;
  * aitab kujundada kõlbeliste konfliktide lahendamise, vastutustundlike valikute tegemise ning eduka sotsiaalse suhtlemise oskusi.
  Vaatamata sellele, et me ei ole sarnased ja lahendame oma eluraskusi erinevalt, on inimene lõpuks ikkagi tervik ja vajab eluga toimetulemiseks laiapõhjalisi teadmisi. Teisisõnu tähendab see oskust näha usuliste, psühholoogiliste, meditsiiniliste, sotsiaalsete jt valdkondade vaheliste probleemide seoseid, oskamaks tunnetada nende mõju meie tundeelule, mõttemaailmale ja inimsuhetele.
  Täna kahjuks tuleb tõdeda seda, et religiooni ja teiste teadusvaldkondade vahelise temaatika käsitlemisel Eesti ühiskond ennast väga teadlikult ja kindlalt ei tunne.
  Olgu Maailm juriidiliselt nii korrektne kui tahes, kitsarinnalisust, ülekohut ja diskrimineerimist tuleb alati ette, seda kohtame täna kahjuks palju enam kui oskust rõõmu tunda - kuid üks on kindel, mitte keegi ei saa tekitada meis solvumistunnet ilma meie enda nõusolekuta!

Signe Arro