Isiklikud vahendid
Oled siin: Algus Koostööpartnerid Meie Pärand Seminarisarja "Katariina kloostri minevik, olevik ja tulevik" materjalid I seminar Anneli Randla ettekanne "Tallinna dominiiklaste kloostri arhitektuurist võrdluses teiste Põhja-Euroopa kerjusmunkade kloostritega"

Anneli Randla ettekanne "Tallinna dominiiklaste kloostri arhitektuurist võrdluses teiste Põhja-Euroopa kerjusmunkade kloostritega"

Tallinna dominiiklaste kloostri arhitektuurist võrdluses teiste Põhja-Euroopa kerjusmunkade kloostritega

Ettekanne  Meie Pärandi seminaril "Katariina kloostri minevik, olevik ja tulevik" 24. mail 2012 Katariina kirikus

Anneli Randla

Fotod ja kaardid...

Minu ettekandel on kaks eesmärki – näidata Tallinna dominiiklaste kloostri keskaegset arhitektuuri laiemas Põhja-Euroopa kerjusmungaordukloostrite kontekstis ning tutvustada sarnase saatusega kloostrite säilivust ja tänast kasutust kümnekonna näite varal.

Sissejuhatus

Arhitekt ja ajaloolane Wolfgang Braunfels on küsinud: kuidas saab luua kunsti kui eitada igasugust omandit? või: kuidas saab ehitada kloostrit, kui Püha Frantsiskuse meelest oli lihtsaimgi hütt vaesuseideaali reetmine?

Kuigi Braunfelsi küsimused on küsitud frantsiskaanide kontekstis ning Püha Dominikus oli neis küsimustes vähem radikaalne, on teema aktuaalne kõigi kerjusmunkade puhul. Käsitlengi ordusid koos, sest arhitektuurse vormi ja ka saatuse poolest on nad sarnased.

12. sajandi lõpus, 13. sajandi alguses toimus ennekõike Lõuna-Euroopas väga aktiivne uut tüüpi religioossuse tõus, millest kasvasid välja ka mitmed kerjusmungaordud ja vähem organiseeritud usuliikumised. Et väga kirjuks muutunud usumaastikku korrastada, lubati 1274. aastal jätkata vaid neljal kerjusmunkade ordul: dominiiklastel, frantsiskaanidel, karmeliitidel ja augustiinlastel-eremiitidel.

Kõige tihedama kloostritevõrgustiku rajasid dominiiklased ja frantsiskaanid; karmeliidid ja augustiinlased-eremiidid Eestisse ei jõudnud.

Vaatamata algsele tagasihoidlikkusele ehitasid kõik püsimajäänud konvendid endale suured kloostrikompleksid. Nende arhitektuurse iseloomu tingisid mitmed tegurid, mille poolest nad erinesid varasematest ordudest (nt benediktiinidest, augustiinlastest või tsistertslastest):

1. Esiteks paiknesid kloostrid linnades ehk tiheasustusega aladel.

2. Teiseks olid nende kirikud avatud kõigile, sest nende ülesandeks oli kuulutada evangeeliumi kõigile.

3. Kolmandaks sõltusid kerjusmungad oma kloostrite väljaehitamisel konkreetsetest annetustest.

Nii ehk teisiti oli keskaja lõpu Põhja-Euroopaski arvukalt suuri dominiiklaste ja frantsiskaanide kloostreid, mis ehituslikelt põhimõtetelt teineteisega sarnanesid ja näiteid neist ka hetke pärast tutvustan. Ükski neist ei tegutse enam kloostrina.

Reformatsiooni käigus kloostrid suleti. Reformaatorite eriline pahameel oli suunatud kerjusmunkade vastu ja selle sügavamad põhjused on omaette teema. Minu ülesandeks täna on vaadelda, mis sai nende ehituslikust pärandist.

Laias laastus võib eristada kolme stsenaariumi:

1.Kiriku võtsid kasutusele protestandid ja kloostri ülejäänud hooned (klausuur) läks nö munitsipaalomandisse ja vähem või rohkem avalikku kasutusse.

2.Kiriku võtsid kasutusele protestandid ja kloostri ülejäänud hooned jäid kasutuseta või läksid erakätesse.

3.Kirik ja muud hooned jäid tühjaks või võeti ilmalikku kasutusse.

Need protsessid ei toimunud üleöö, vahel võis minna aastakümneid, et lahendus leitaks. Ja hilisemate sajandite jooksul võisid funktsioonid ka oluliselt muutuda.

21. sajandi perspektiivist vaadates läks kõige paremini nendel kloostritel, mille kirikud jäid kirikutena kasutusse ja klausuurihooned leidsid uue funktsiooni.

Tulles konkreetsete näidete juurde, alustaksin Tallinnast. Kloostri arhitektuursetest säilmetest saate vaadata videoringkäiku pärast kohvipausi, seega praegu lühidalt. Keskaja lõpuks võis klooster välja näha nii (Ernst Kühnerti rekonstruktsioon), kuid alles on sellest palju vähem. Kuid see on siiski rohkem kui paljudest teistest Põhja-Euroopa kloostritest.

Vana-Liivamaal oli 12 kerjusmungaordude kloostrit (sh 4 dominiiklaste kloostrit), neist on maa peal alles lisaks Tallinnale Viljandi frantsiskaanide kirik ning Riia dominiiklaste kiriku pikihoone koos värava ja kahe ristikäiguvõlvikuga.

Viljandi kirik säilis peale reformatsiooni, sest võeti kasutusele hävinud linnakiriku asemel. Vahepeal ilmalikus kasutuses olnud hoones on viimased kakskümmend aastat taas jumalateenistusi peetud. Riia kirik läks samuti kohe peale reformatsiooni protestantidele ning on järjepidevalt tegutsenud pühakojana.

Rootsis (sh Soome ja Karjala) oli 13 dominiiklaste (11 mees-, 2 nais-) kloostrit (sh Viiburi ja Turu), 18 frantsiskaanide (16+2) (sh Rauma, Viiburi ja Kökari) kloostrit ja 1 karmeliitide klooster. Ulatuslikumad varemed on säilinud Visbys ja terviklik kirik on alles Sigtunas.

Visby dominiiklaste Nikolai kirik oli oma hiliskeskaegsel kujul Tallinna kirikule säilinuist kõige lähedasem. Kirik jäi varemetesse peale reformatsiooni ja on praegu kasutusel suviste vabaõhuürituste korraldamiseks. Sama saatus ja kasutus on ka Visby frantsiskaanide Katariina kiriku varemetel. Kumbagi kirikusse ei ole rajatud statsionaarseid lavasid, tribüüne ega muud taolist. Kloostrite muust hoonestusest pole maa peal mitte midagi säilinud.

Sigtuna dominiiklaste Maarja kirik on tänaseni kasutusel kirikuna, kuid kloostri klausuuriosa on täielikult hävinud-

Põhja-Saksamaalt toon kaks Lüübeki näidet. Lüübeki dominiiklaste klooster (Burgkloster) kaotas kiriku 19. sajandi alguses, kui osaliselt varisenud hoone lammutati. Säilinud on aga klausuurihooned, mis moodustavad suurima kõrggooti kloostrikompleksi Põhja-Saksamaal. Seal asus kuni 2011. a lõpuni Lüübeki arheoloogiamuuseum, praegu on hooned suletud, sest kogu kompleksi kavandatakse hansamuuseumi (koos uue muuseumihoone rajamisega), mis avatakse 2013. a.

Lüübeki frantsiskaanide Katariina kloostri kirik on tervikuna säilinud, kuid pole enam ammu kiriklikus kasutuses. 19. saj keskpaigast on seal traditsiooniline muuseum. Frantsiskaanide kloostri klausuuriossa rajati peale reformatsiooni kool ja hiljem ka linna raamatukogu. Kooli laienedes lammutati kahjuks suurem osa keskaegsetest ehitistest.

Ja lõpetuseks kaks Hollandi näidet. Zutpheni dominiiklaste kloostrist on säilinud suurem osa: kirik, osaliselt ristikäigud ja klausuuriruumid. Kuigi kiriklikus kasutuses ei ole enam ükski hoone, kuulub kogu kompleks alates reformatsioonist linnale ning on olnud avalikus kasutuses. Kirikusse rajati 1980. aastatel raamatukogu. Kogu raamatukogu sisseseade on rõhutatult moodne ja ehitatud nii, et ta keskaegsete ehitusosadega kokku ei puutuks.

Bolswardi frantsiskaanide kloostrist on säilinud vaid kirik, mis oli kirikuna kasutusel 1980. aasta tulekahjuni, mil põles maha puitkatus ja -lagi ning kogu sisustus. Püsti jäid ainult kiviseinad. Seejärel kohandati katustamata varemed vabaõhu näituse- ja kontserdipaigaks. Siiski peeti 30 aastat hiljem vajalikuks taastada suletud hoonekarp ning möödunud aastal ehitati ärapõlenud puitvõlvi ja katuse asemele klaasist „rekonstruktsioon“. Kirik toimib endiselt näitusepaiga ja kohaliku kultuurikeskusena.

Tagasi tulles Tallinna juurde: dominiiklaste kloostrist on palju enam säilinud kui seda enamasti adutakse ja see olemasolev vajaks kindlasti tõhusamat teadvustamist, seeläbi väärtustamist ja edaspidiseks kompleksset kasutuskontseptsiooni.

Picture 019.jpg
Tegevused dokumentidega