Jõulupoeem

Kuhu jäänud küll mu uni?
Miks on õuest kadund lumi?
Enne rahu ma ei saa,
kui lume üles leidnud ma.

Nüüd ma vajan mitut sõpra,
lume eest et minna sõtta.
Ohtlik vaenlane on öös,
lumevargus tema töö.

Vaenlane meil väga kaval,
neil vist väga halvad tavad.
Lapsi nad ei armasta,
lume ära pätsavad.

Kutsun kokku Ivo, Leo,
suur missioon meid kõiki seob,
lumevaras vaja leida,
et ta lund ei enam peidaks.

Oleme nüüd sõjateel,
vapper on me kõigi meel.
Kahtlustame päris huupi
mitut ilma süüta tüüpi.

Hirmsa sõjakisa eest
põgeneb üks ehmund mees.
Linna öised tänavad
täis tädikesi värisevaid.

Põgenejaid veel ja veel
leidub meie öisel teel.
Kiirelt jälitades neid
avastame salateid.

Suures metsas pimedas
tormame me sõgedad.
Kuni jõuame me sinna,
kuhu tahtsimegi minna.

Keset lumevälja laia
üks kuri päkapikk seal laiab.
Et tema lume ära viis
ja suurt pidu pidas siis.

Uhkeldab seal teiste ees,
teistel väga rõõmus meel.
Lund nad süüa tahavad,
sellest ainult toituvad.

On lumesööjad päkapikud,
Eestimaal end sisse seadnud.
Selle hirmsa teatega
me pidimegi lahkuma...