Karl Allika, 9.P

Seal seisab üks lein

okastraat tal kanda

see on vaid sein

kuid täiesti piisav

et tükk endast anda

ei tea ma kuhu ta tüürib

mis on ta eesmärk, mis on ta siht

mind vaikselt enesesse müürib

ning katma jääb kivi tolmune kiht

endale kõige vabam näin

kui tunnen et pean tast loobuma

ikka ja jälle seal oma asjal käin

loobumisest hakkan ma joobuma

viimasel ajal on me viimased ajad

me ei suutnud arutult lahkuda

valutult läksime jäid jäljetud rajad

nüüd tahaks vaid paigale tahkuda

kuid jääda siia igaveseks nii

ei taha ei või ja ei tohi

see on abitu vale ja pole sedagi

kõrvus lõpu lõputu kohin

lõppema see ju ometi pidi

sest lõppema kõik ju peab

lõpp kisub iseenese ligi

lõpp mõistab õigeks me vead

on vaid udune vinetus

et lõpp on olulise minetus

terve elu mahutada tundi

sic transit gloria mundi