Karl Allika, 9.P
Põhikooli luulepeapreemia
Seal seisab üks lein
okastraat tal kanda
see on vaid sein
kuid täiesti piisav
et tükk endast anda
ei tea ma kuhu ta tüürib
mis on ta eesmärk, mis on ta siht
mind vaikselt enesesse müürib
ning katma jääb kivi tolmune kiht
endale kõige vabam näin
kui tunnen et pean tast loobuma
ikka ja jälle seal oma asjal käin
loobumisest hakkan ma joobuma
viimasel ajal on me viimased ajad
me ei suutnud arutult lahkuda
valutult läksime jäid jäljetud rajad
nüüd tahaks vaid paigale tahkuda
kuid jääda siia igaveseks nii
ei taha ei või ja ei tohi
see on abitu vale ja pole sedagi
kõrvus lõpu lõputu kohin
lõppema see ju ometi pidi
sest lõppema kõik ju peab
lõpp kisub iseenese ligi
lõpp mõistab õigeks me vead
on vaid udune vinetus
et lõpp on olulise minetus
terve elu mahutada tundi
sic transit gloria mundi