Selgitus
Head kolleegid!
Vanalinna Hariduskolleegium ja meie õpetajad on kahetsusväärsel kombel sattunud avalikkuse tähelepanu keskmesse. Pole mõtet arutleda ajakirjanduse eetika ja süvenemisvõime üle. Tähtis on see, et me kolleegidena, lapsevanematena, kogukonna liikmetena üksteist mõistaksime ja enda ümber toimuvat sarnaselt mõtestaksime.
Kuulun ise lapsevanemate sekka, kes pole passiivselt oodanud, et ühiskond tema lapsed koolitaks. Nähes oma esimese pojaga muresid, mida laps kohtab haridussüsteemis, asusin koos oma sõpradega looma kooli, mis võiks sobida minu ja mu sõprade lastele, meie arvates lastele üldse. Nõukogude režiimi tingimustes oli see võimalik vaid põrandaaluse tegevusena. Omariiklus tõi teised lootused ja mõnevõrra ka teised võimalused. Kooli rajades seadsime eesmärgiks, et iga last koheldaks väärtusena tema tugevates ja nõrkades külgedes.
Seda eesmärki realiseerida on võimalik vaid siis, kui kool toimib üksteise eest hooles oleva kogukonnana. Õpetaja on siin võtmeisikuks. Kusagilt pole võtta ei laste, vanemate ega ka õpetajate seas neid, kes oleks puudusteta. Selles mõttes on hea õpetaja mõttetu abstraktsioon. Käsitletuna väljaspool konkreetset konteksti toimib see abstraktsioon pigem kahju kui kasu toova mudelina, luues illusiooni, et kusagil mujal on koht, kus head õpetajad reas istuvad, tarvis vaid nad üles otsida ja endale hankida.
Pedagoogilist reaalsust on raske modelleerida. Parimat mudelit pole ma paraku kohanud mitte erialase kirjanduses, vaid hoopis lastele mõeldud “Harry Potteris”, kus õppimise, arengu, õpetamise ja kasvamise maailm ilmneb oma keerukuses ja vasturääkivuses. Sigatüüka kooli parim õpetaja osutus libahundiks, kes pidi aeg-ajalt varjuma, et mitte maha murda neid, kes talle kõige kallimad olid. Inglid ei ela maa peal; inimestena aga saame hoolida üksteisest nii palju, et püüame kontrollida oma nõrkusi ja halbu külgi või vähemalt varjuda nende eest ja olla üksteisele toeks, et teistele ja endale mitte kahju teha. Nii on see koolis, veelgi rohkem on see tõsi pereelus ja elus üldse.
Meie vigadega olemust arvestades on eriti oluline, kes õpetajaks tuleb ja kes õpetajaks jääb. Väärikaks ja tasakaalukaks saab kasvada laps vaid õpetajate abil, mitte impersonaalsete pedagoogide keskel, kes “osutavad koolitusteenust”.
Kogukonnas, mis kasvatab oma lapsi, ei ole vanem teenuse ostja ja õpetaja teenindaja. Nad on ühiselt laste eest seisvad ja üksteise eest hoolitsevad koostööpartnerid.
Perekriisides jääb tihti õpetaja ainsaks toeks mitte ainult lapsele, vaid ka nõustajaks ja tugiisikuks perele. Mõnikord on koolil tulnud õlg alla panna ka majanduslikult hädasolevaile peredele. See pole formaalne klient-tarbija suhe.
Vanemana olen ma pidanud alati oluliseks, et õpetaja, kes minu last kasvatab, saaks hakkama, ei kaotaks meelt seal, kus mina vahel kannatuse kaotan. Selleks, et see kõik tegelikkuseks osutuks, arvan, et on tõesti põhjust hoolitseda kõrvu laste ja peredega ka õpetaja eest. Iseasi, kuidas ja kui palju meil Vanalinna Hariduskolleegiumis see õnnestunud on, sest laste hädad on tänases ühiskonnas suured ja nõuavad suurema osa energiast. Kui aga on olemas vähemalt taotluski hoolida ka õpetajast, siis võib loota, et edaspidigi endised õpilased meelsasti ise õpetajatena või lapsevanematena oma kooli tagasi tulevad.
Vanalinna Hariduskolleegium ja meie õpetajad on kahetsusväärsel kombel sattunud avalikkuse tähelepanu keskmesse. Pole mõtet arutleda ajakirjanduse eetika ja süvenemisvõime üle. Tähtis on see, et me kolleegidena, lapsevanematena, kogukonna liikmetena üksteist mõistaksime ja enda ümber toimuvat sarnaselt mõtestaksime.
Kuulun ise lapsevanemate sekka, kes pole passiivselt oodanud, et ühiskond tema lapsed koolitaks. Nähes oma esimese pojaga muresid, mida laps kohtab haridussüsteemis, asusin koos oma sõpradega looma kooli, mis võiks sobida minu ja mu sõprade lastele, meie arvates lastele üldse. Nõukogude režiimi tingimustes oli see võimalik vaid põrandaaluse tegevusena. Omariiklus tõi teised lootused ja mõnevõrra ka teised võimalused. Kooli rajades seadsime eesmärgiks, et iga last koheldaks väärtusena tema tugevates ja nõrkades külgedes.
Seda eesmärki realiseerida on võimalik vaid siis, kui kool toimib üksteise eest hooles oleva kogukonnana. Õpetaja on siin võtmeisikuks. Kusagilt pole võtta ei laste, vanemate ega ka õpetajate seas neid, kes oleks puudusteta. Selles mõttes on hea õpetaja mõttetu abstraktsioon. Käsitletuna väljaspool konkreetset konteksti toimib see abstraktsioon pigem kahju kui kasu toova mudelina, luues illusiooni, et kusagil mujal on koht, kus head õpetajad reas istuvad, tarvis vaid nad üles otsida ja endale hankida.
Pedagoogilist reaalsust on raske modelleerida. Parimat mudelit pole ma paraku kohanud mitte erialase kirjanduses, vaid hoopis lastele mõeldud “Harry Potteris”, kus õppimise, arengu, õpetamise ja kasvamise maailm ilmneb oma keerukuses ja vasturääkivuses. Sigatüüka kooli parim õpetaja osutus libahundiks, kes pidi aeg-ajalt varjuma, et mitte maha murda neid, kes talle kõige kallimad olid. Inglid ei ela maa peal; inimestena aga saame hoolida üksteisest nii palju, et püüame kontrollida oma nõrkusi ja halbu külgi või vähemalt varjuda nende eest ja olla üksteisele toeks, et teistele ja endale mitte kahju teha. Nii on see koolis, veelgi rohkem on see tõsi pereelus ja elus üldse.
Meie vigadega olemust arvestades on eriti oluline, kes õpetajaks tuleb ja kes õpetajaks jääb. Väärikaks ja tasakaalukaks saab kasvada laps vaid õpetajate abil, mitte impersonaalsete pedagoogide keskel, kes “osutavad koolitusteenust”.
Kogukonnas, mis kasvatab oma lapsi, ei ole vanem teenuse ostja ja õpetaja teenindaja. Nad on ühiselt laste eest seisvad ja üksteise eest hoolitsevad koostööpartnerid.
Perekriisides jääb tihti õpetaja ainsaks toeks mitte ainult lapsele, vaid ka nõustajaks ja tugiisikuks perele. Mõnikord on koolil tulnud õlg alla panna ka majanduslikult hädasolevaile peredele. See pole formaalne klient-tarbija suhe.
Vanemana olen ma pidanud alati oluliseks, et õpetaja, kes minu last kasvatab, saaks hakkama, ei kaotaks meelt seal, kus mina vahel kannatuse kaotan. Selleks, et see kõik tegelikkuseks osutuks, arvan, et on tõesti põhjust hoolitseda kõrvu laste ja peredega ka õpetaja eest. Iseasi, kuidas ja kui palju meil Vanalinna Hariduskolleegiumis see õnnestunud on, sest laste hädad on tänases ühiskonnas suured ja nõuavad suurema osa energiast. Kui aga on olemas vähemalt taotluski hoolida ka õpetajast, siis võib loota, et edaspidigi endised õpilased meelsasti ise õpetajatena või lapsevanematena oma kooli tagasi tulevad.
Kersti
