MEELDETULETUS - omaloomingukonkursi tähtaeg läheneb!

2016/17 omaloomingukonkursi teemad:

1. Südametunnistus kui südame tunnistus
2. Kes ma olen?
3. "Ole tasa siis sa kuuled" (P.-E. Rummo)

Konkursi peaauhinnad antakse kätte vabariigi aastapäeva aktusel.

SÜDAMETUNNISTUS KUI SÜDAME TUNNISTUS
Südametunnistus on inimese võime eristada head ja kurja.
Südametunnistus ilmutab end näiteks siis, kui oleme üksi ja arvame, et keegi meid ei näe, aga käitume sellegipoolest ausalt, õilsalt.
Koolis antakse iga klassi ja kooliastme lõppedes tunnistus, mis annab meile tagasisidet, milles oleme hästi edenenud ja millega tuleks rohkem tööd teha. Eesti keel võimaldab mõelda, millise tunnistuse annaks meile igal ajahetkel meie süda. Kas oleme teinud head ja hoidunud kurjast? Kas oleme hoidunud tegemast head, kui selleks oli võimalus ja vajadus?
Südametunnistus on inimese hinges peituv puhas allikas. Inimese eluülesanne on hoida seda puhtana, kuid võib siiski juhtuda, et see muutub sogaseks. Sel juhul ei pruugi inimene enam suuta eristada südametunnistuse häält eneseõigustuse häälest.
Südametunnistus on tugevalt seotud ka süütunde ja andestusega. Süütunne annab märku, et oleme südame kehtestatud hea ja kurja piirist üle astunud. Seda juhtub meie kõigiga, sest oleme vaid ebatäiuslikud inimesed. Seetõttu on oluline hoida ja kasvatada endas võimet andeks paluda ja andestada, ka iseendale.

KES MA OLEN?
Küsides „Kes ma olen?“, püüab inimene jõuda lähemale enese mõistmisele. Nii kujuneb inimese minapilt ehk identiteet. Terve minapildi juurde kuulub ka enesekriitika ja võime enese üle naerda. Sellest, millisena näeme ennast, sõltub suurel määral ka see, kuidas vaatame endast väljapoole jäävat, ilma ja inimesi. Ehk siis – minapilt kujundab meie maailmapilti.
Identiteediga seoses tasub kindlasti küsida ka „Kuhu ma kuulun?“ ja „Kes on olnud enne mind?“. Nii tekib minapildile ruumiline ja ajaline mõõde. Enese tajumine perekonna, kogukonna, rahvuse liikmena, lülina põlvkondade pikas ahelas, oma keele ja kultuuri edasikandjana ei ole tänapäeva keerulises maailmas enam enesestmõistetav. Aga kas mitte just väärikas ja kindel kultuuriline kuuluvustunne ei anna meile võimet mõista ja austada ka teisi kultuure?

„OLE TASA SIIS SA KUULED“
See Paul-Eerik Rummo luulerida kõneleb iseenda eest. Sama mõtet on väljendanud ka Betti Alver:
Räägi tasa minuga,
siis mu kuulmine on
ergem.
Räägi tasa minuga,
tasa taibata on
kergem.
Inimrõõmu, hingehärmi
tunnen-taban läbi tuule.
Ainult surnud sõnalärmi
kuuldeski mu kõrv ei kuule.