Muinasjutt

Üks kummaline jõululugu ehk maavanaema kuusiku saladus
Dora Grents 5T klass 

Elasid kord kolm last: Nelli, Karin ja Mattias. Nelli oli kõige vanem. Tema oli 7aastane, siis tuli Karin, kes oli 5 ja siis Mattias, kes oli 4 aastat vana. Praegu sõitsid nad oma vanematega jõuludeks maale vanaema juurde, kuna pühadeni oli jäänud ainult 2 nädalat ja 3 päeva.
„Emme! Miks me peame sinna maale minema, seal on ju nii igav! Ainult lumi, puud, maja ja tall?“ virises Nelli. Karin väristas ennast: „Vastik, rõve, külm, märg lumi! Vastik...vastik!“ Ema vaatas tagaistmele: „Lapsed, ei virise! Ma ju rääkisin teile, et meil isaga on palju tööd. Mängige senikaua ja aeg läheb ruttu!“
Õhtuks jõudsid nad maale. Vanemad ajasid vanaemaga juttu ja sõitsid siis linna. Kui õuest vaadata, siis nägi vanaema tilluke õlgkatusega maja sel õhtul kangesti maagiline välja, sest lund sadas ja kõik sätendas imeilusasti. Eemal laius kuusik, mis nimelt varjas üht saladust! Ühe nendest paljudest kuuskedest oli vanaema endale tuppa tassinud ja ära ehtinud, nagu ta jõulude ajal ikka teeb.  Alati jõululaupäeval olid selle all kingid, mille oli sinna pannud jõuluvana. Kas sina usud jõuluvana ja päkapikke? Kui usud, siis on kõik hästi, aga kui mitte, siis on väga pahasti. Õigupoolest peaksid kõik lapsed päkapikke ja jõuluvana uskuma, aga tegelikult polegi neid olemas...kuigi see on SUUR saladus!!!!
Ei, neid komme sinu sussi ei sokuta mitte su vanemad, vaid hoopis loomad! Täpselt! Sinu enda koduloom või su naabri lemmik hoiab sul kogu aeg silma peal ja paneb sulle miskit head soki või sussi sisse. Ning igas metsas elab üks loomade seltskond, kes toimetab kommi su lemmikloomale, et see siis sinu sussi satuks!
Selles kuusikus vanaema maja juures oli samuti üks loomade küla, kus käis praegu hirmus töö- rügamine. Iga päev käisid nad inimestena väikeses külapoes ja ostsid maiustusi. Üks ingel käis igal detsembril loomade juures - esimesel korral andis ta neile võime inimeseks moonduda ja teisel korral puistas ta neid üle kingitustega, mida lastele jõuludeks anda.
Parajasti käisid härra ja proua konn „kõigepoes“ ringi ja ostsid pakkepaberit ja maiustusi. Teised loomad olid aga metsas ja pidasid koduloomadega ühendust. „Kuusk kutsub Vurru! Kuusk kutsub Vurru!“ hüüdis orav käbisse. Selles samas vanaema majas elasid peale muude pudulojuste ka kolm hamstrit ja kutsikas, kes oli juba suurem kui tita. Üks hamster oli parajasti oma majas ja hoidis pähklit kõrva ääres: „Vurr vastab! Kuidas teil läheb?“ „Kuusk kuuleb. Kõik läheb plaanipäraselt! Kas teil on kõik kontrolli all?“ küsis orav. Hamster jäi mõtlikuks. **Päkapikud** olid juba mõnda aega käinud ja lapsed olid väga rõõmsad, aga eelmisel päeval oli juhtunud midagi, mida ei tohiks üldse juhtuda. Hamster ohkas. „Ma..ma..noo...ma ei saa sulle sellest pähklist rääkida! Me peame kuskil kokku saama!!!“ ütles ta. „Mis? Mis on juhtunud? Olgu tule minu juurde!“ „Nõus!“ Hamster krabas söögikausist paar pähklit, pakkis need ära, sööstis majja ja jättis sinna sildi: „OLEN METSAS! KATKE MIND!!! TEIE PAF!“
Hamster tiris lahti pisikese luugi ja hüppas käiku. Ta libises mööda pimedat ja mullast toru aina edasi ja edasi, kuni potsatas välja pisikesest puuõõnest. „Aih!“ pobises ta, tõusis püsti ja tatsas edasi. Varsti jõudis ta puualusele lagendikule, mille keskel käis sagimine. Seda lagendikku ümbritsesid väikesed majad. Peaaegu iga maja küljes oli sildike. Need olid töömajad, aga mõned olid ka elumajad. Hamster astus ühte neist majadest sisse.
Pisikeses koridoris ootas teda juba orav. Nad teretasid ja jalutasid jutustades suurde-tuppa. „Noh, mis siis juhtus? Sa näed üsna kohutav välja! Tegelikult üsna õudne kohe!“ ütles orav. „Sulle oleks nagu 10 kassi korraga kallale karanud!“ „Praegu laseks ma parema meelega kümnel kassil endale külge karata!“ sõnas hamster. „Ma..no...m-mma..ma RÄÄKISIN INIMESE KUULDES JA SIIS TA VEEL NÄGI MIND!!!!“ „Kas ta nägi sind midagi tegemas?“ „Jaahh!“ vastas hamster. Orav vajus diivanile istuma, endal suu pärani peas ja silmad suured kui vankrirattad. Kuna orav midagi ei öelnud, hakkas hamster ise rääkima: „Mina ja mu vend Puf panime parajasti üht ...või noh me panime nende laste sussidesse šokolaadi, kui järsku üks neist ärkas, et kempsu minna! Meie seda ei märganud, kuna me sosistasime omavahel. Järsku pöörasin oma pead ja märkasin, et ta vahib mind. Ma ehmatasin nii kohutavalt, et šokolaad lupsas mul käest ja ma kiljatasin: „Appi, inimene!“ Pistsin kiiresti jooksu. Puf oli juba ammu puuris ja teeskles magamist, aga mina olin nii suures paanikas, et ei saanud sealt aknalaualt kuidagi minema ja järsku krabasidki Karini käed minust kinni ja ta viis mu oma õe ja venna juurde. Ta äratas teised üles ja ütles: „Vaadake, kuulge, vaadake! Minu hamsu oskab rääkida! Kuulake! Ütle nüüd midagi! Ütle ometi. NOOOHHH???“ mina ei öelnud muidugi midagi. Siis ütles see väike Mattias: „Ta ei oska rääkida, sa loll! Head ööd!“ Siis pani Karin mu puuri tagasi ja ma kiirustasin siia.“ Orav oli kogu aja vaikides kuulanud ja nüüdki ei suutnud ta sõnakestki öelda.
Nad istusid vaikides mitu minutit, kuid viimaks ütles orav: „See laps on liiga palju näinud, võib-olla on ta meie saladusele jälile saanud. Meil jääb teha vaid üht, enne kui ta tuleb ja meie küla üles otsib ning selle maha põletab või meie agente piinama hakkab, et nad räägiksid! Me peame Pimeduse Printsilt abi paluma, et ta tite mälu veidi kustutaks - ta on ainuke, kes saab seda teha.“
Pimeduse Printsiks kutsusid loomad ilvest, kes ülemaailmselt kõiki neid kingiüksuseid valitses. Prints oli väga ülbe, õel, kurikaval ja pahatahtlik ning oskas võluda. Oma võlumisoskust kasutas ta samuti ainult kurjaks otstarbeks. Ta oli kuulus üle terve maailma, aga elas just Eestis! Võimas, kas pole?!?
Igatahes orava juttu kuuldes läks hamster väga närviliseks ja talle tuli vägagi hirmunud nägu pähe: „Eee...ä-ä-ääkkkiii...ee...äkki....sina saaksid ise tte-ma juurde min-na. Ma annaks sulle päris korraliku tasu...!!?“ kokutas ta. Orav silmitses teda kurjalt: „Ei iial ei lähe mina üksi Printsi juurde, pealegi juhtus kogu see asi SINU pärast ja kui keegi peaks üldse üksi Printsi juurde minema, siis oled see! Kuid mina tulen sinuga ja võib-olla kutsun ma konna ka kaasa!“ „Ma pakin oma asjad ja paari päeva pärast asume teele.“ ütles hamster väriseval häälel. „Olgu.“ nõustus orav ning hamster kiirustas oma koju.
„Kus sa nii kaua olid?“ küsisid hamstri vennad, kui ta oma majja jõudis. Sõnagi lausumata, aga kiiresti pakkis hamster oma asju pisikesse seljakotti. Kui ta oli oma asjad kokku saanud, võttis hamster kausist suure pähkli ja vajus oma toa nurka seda näksima ning mõne aja pärast magaski ta juba sügavat und!
Järgmine päev möödus sellega, et hamstri vennad püüdsid teda ümber veenda, et ta Printsi juurde ei läheks, aga see neil ei õnnestunud. Hamster tõusis järgmisel hommikul juba siis, kui oli alles kottpime. Ta tõmbas seljakoti selga ja puges majas olevat salakäigust sisse. Paf oleks hea meelega väsimust tundnud, aga suur hirmutunne ei lasknud tal seda teha. Varsti jõudis ta orava onni juurde. Seal pididki nad kokku saama. Orav oli juba hamstrit oodanud ja koos temaga olid ka kaks hiirt ja konn. Hiired jooksid ees ja näitasid laternaga tuld. Hamster ja orav rääkisid omavahel tasakesi jõuludest, milleni oli muuseas jäänud ainult nädal. Konn aga mõtles, kuid millest, seda ei saa me kunagi teada.
Nad kõndisid läbi pimeda metsa lausa paar tundi, kuni jõudsid lõpuks väga väga suure puuni. Puu oli nii suur ja kõrge, et ulatus peaaegu taevani. Kusagil seal puu tipu lähedal asus suure kotka pesa. „Kotkas on nõus meid Printsi lossini viima ja tagasi tooma.“ ütles orav. Konn vaatas ettevaatlikult taeva poole. „Ega see juhuslikult konnakotkas ei ole?“ küsis ta oravalt. „Muidugi mitte!“ vastas ta. Orav võttis kotist suure puust vile ja puhus seda. Vilest väljus hoopiski teistsugune heli kui tavalisest vilest. See polnud üldse vilin. Pigem oli see midagi linnu hüüde sarnast. Ülevalt kõrgelt laskus nende poole suur valgepea-merikotkas. Hiired pugesid puujuure taha peitu, aga mõne aja pärast tulid nad välja, sest kotkas ei tundunudki nii hirmus. Ta tundus hoopis lahke. „Noh?! Istuge peale!“ ütles ta. „Kuhu me veel istuma peaks?“ mõtles hamster, aga kui konn ja orav kotka selga ronisid, tegi hamster sama. Hiired sidusid kotkale oma laternad kaela ja ronisid ka ise peale. Igaüks neist hoidis paarist sulest kinni. „Järgmine peatus: Pimeduse Printsi kindlus!“ hüüdis kotkas ja sööstis õhku.
Nad lendasid läbi päeva ja öö ning jõudsid lõpuks tumedasse laande, mida ükski inimene pole kunagi näinud, ega ei näe ka kunagi. Seda laant kutsuti Salajaseks pimeduseks, kuna seal oli alati hämar ja pime. Keset metsa paistis üks mustadest telliskividest torn. Nad laskusid metsa servale ja kotkas ütles oravale: „Ma kuulen sind kas või teise maailma otsa! Sul on ju vile!“ Kotkas tõusis lendu ja kadus pimedusse. Hiired, konn, hamster ja orav hakkasid astuma. Kotkas oli laternad kaasa viinud, seega ei näinud nad väga hästi teed. Varsti jõudsid nad suure kivini. Nad mõtlesid, et teevad söögipausi. Kivi otsa sai hõlpsasti ronida, seega peeti söögipaus seal. Sõpru oli viis, aga kellelgi teisel peale hamstri ei olnud toitu kaasas ja ka temal olid ainult pähklid. Hamster oli väga lahke ja pakkus kõigile ühe pähkli. Kõik võtsid omale pähkli, aga konn keeldus ja ütles: „Säh, söö ise! Mina sõin kodus kõhu väga täis!“ Hamster vastas talle, et ta jätab pähkli parem alles, mine sa tea, millal seda veel vaja võib minna!
Nad hakkasid uuesti astuma, ise teadmata kuhu lähevad „Oodake, olge korraks tasa!“ hüüdis hamster järsku. „Kas te ei kuule mingit krõbinat?“ „Kuuleme....vist?“ ütles konn. Järsku hakkas põõsas nende lähedal päris kõvasti liikuma ja nad kõik varjusid puu taha. Põõsast hüppas välja jänes. Ta vaatas ringi ja krapsas siis just sinna, kus oli peidus hamster. Jänes vajus lõõtsutades puu alla. „Noh?!“ ütles jänes. „Mis te passite? Ronige puu otsa. Muidu saavad nad ka teid kätte!“ Konn, orav, hamster ja jänes ronisid küll puu otsa, aga hiired jäid maha. Nad hüüdsid piiksudes „Appi“, aga keegi ei saanud neid aidata. Puu tagant hüppasid järsku välja kaks hunti ja viisid hiired kaasa. „Nendest oleme siis ilma!“ ütles orav: „Need olid Printsi teenrid!“ „ Me peame neid jälitama!“ ütles hamster, hüppas puu otsast alla ja jooksis huntidele järele. „Oota!“ karjus orav, aga ise jooksis hamstrile järel.
Küll oli väsitav huntidele järele joosta, aga oravale tuli hea mõte. Ta võttis kotist puust vile ja puhus seda. Õnneks hundid vist ei kuulnud, kuna nad jätkasid jooksmist ja varsti liugleski nende peade kohal suur merikotkas. Kotkas laskus alla ja võttis kolm sõpra peale. Nad tõusid metsa kohale ja nägid sealt väga hästi, kuhu hundid liikusid, aga nad nägid ka lossi. See loss oli küll musta värvi ja sünge, aga selle ümber kasvavad kirsipuud olid väga ilusad. Just! Lossi ümber kasvasid kirsipuud ja need õitsesid aastaringselt. Igatahes, kotkas maandus lossi juurde ja loomad ronisid ta seljas maha. Lossi lasti meie sõbrad ilusasti sisse ja just selle pärast, et see oli lõks - lähed sisse ja ei aimagi halba, aga sees võib sinuga igasuguseid asju juhtuda.
Nad jalutasid mööda pikki koridore ja jõudsid lõpuks suurde uhkesse saali. Saali keskel oli punane vaip, mille mõlemal pool olid väikesed ehitud kuused. Vaip kulges kuni saali lõpuni, kus oli uhke, väga uhke troon, milles istus krooni ja hõbedast valitsuskepiga ilves. „Tere päevast, teie majesteet!“ ütles orav. Ilves aga ainult haigutas: „Mis teil kribalatel veel vaja on?“ Orav vaatas hamstrile otsa, kes punastas, aga lõpuks sai sõna suust: „Eee.... no... m-m-mma tahtsin öelda... ma tahtsin öelda, et... No ma panin ühele lapsele kommi sussi... jj-ja siis ta nägi mind! J-j-j-ja siis... Ja siis ta... ee... Tähendab m-mina... igatahes ma veel rääkisin tema kuuldes!“ Ilves vaatas hamstrit üsnagi kurja pilguga. „Mis selle lapse nimi on?“ küsis ta hamstrilt. „Karin Varblane, teie kõrgus!“ ilmus nurga tagant kiirel kõnnil ilus rebane, ühes väga-väga paksu raamatuga. Ilves võttis raamatu ja asus seda lehitsema. „Nii... vaatame... Varbela, Varbillus... ahhaa - Varblane!“ ütles ta ja lõi oma valitsuskepi otsaga vastu maad. Terve saal kõmises.
Järsku, ei tea kust, ilmus kohale Karin, kes näis väga ehmunud olevat. Karin vaatas ringi ja märkas hamstrit: „Oi! See oled ju sina, Hamsu! Sul on nii lahe seljakott!“ Karin hakkas hamstri poole minema, endal käed ette sirutatud. Järsku juhtus midagi väga veidrat. Karin muutus väikeseks valgeks oravaks. Hamster, konn ja orav vahtis ammuli sui ja väike orav vaatas ennast igast küljest. „Noh! Probleem on lahendatud. Minge mu lossist minema! Hakake astuma.“ ütles ilves. Loomad ajasid end maast püsti ja hakkasid minema.
Õues puhus orav vilet ja jäi seejärel Karinit vahtima. Kui kotkas nende peade kohale ilmus, hakkas Karin kiljuma ja hüüdis: „Appi! Kotkas! Pugege peitu!“ Konn ütles: „Tema meile küll midagi ei tee! Temaga hakkame lendama!“ „Aaaa!“ ütles Karin rahuliku häälega, aga ta näost oli paista, et ta kartis väga kotka seljas sõita. Õnneks läks sõit hästi ja lõbusalt. Oma metsa jõudsid loomad alles päris pimedas. Õnneks olid kotkal alles hiirte kaks laternat. Ta andis need hamstrile ja oravale. Pärast mõningast kõndimist jõudsid loomad oma külla, kus konn oli meelsasti nõus Karini ja hamstri enda juurde öömajale võtma. Tuppa jõudes võttis hamster koti seljast ja piilus sinna sisse. Kotis oli vaid veel üks pähkel. „Tahad ära süüa?“ küsis ta Karinilt, aga Karin ütles, et sööb homme.
Terve öö mõtles hamster, kuidas saaks Karini tagasi inimeseks, kuna ta oli alles viiene. Järgmisel päeval läksid hamster, orav, konn ja Karin vanaema maja juurde piiluma, et mis nad seal ilma Karnita teevad. Kui nad aknast tuppa piilusid, nägid nad, et vanaema istub kiiktoolis ja nutab. Mattias oli tema süles ja Nelli istus vaibal ning mängis oma Barbie ja poniga. Seda vaadates tuli Karinil pisar silma. „Ma ei taha enam orav olla!“ karjus ta. Õues hakkas sadama lund ja loomad pugesid põõsa varju, et nad lume alla ei mattuks. „Mul on kõht tühi,“ ütles Karin. „Mul on see pähkel kaasas! Kas seda tahad?“ küsis hamster ja võttis kotist välja selle pähkli, mis konnast alles oli jäänud. Karin võttis pähkli rõõmuga vastu ja hammustas sellest suure tüki. „Sellel on nii hea maitse!“ kiitis ta ja samal ajal juhtus midagi imelist.
Pähkel, millest Karin oli tüki hammustanud, hakkas kuldselt läikima ja sädelema ning Karin muutus tagasi inimeseks. Ta silmitses oma käsi ja jalgu ning lausus: „Oi! See on nüüd küll üks tore üllatus!“ Konnal olid silmad veel rohkem punnis kui tavaliselt. „Proovi seda pähklit hamsu! See on Tutti-Frutti maitsega!“ ütles Karin. „Kas tõesti?“ imestas hamster. „Noo, eks ma siis proovin ka seda võlu pähklit.“ Ta võttis kuldse pähkli kätte, vaatas seda, nuusutas ja pistis siis selle suhu. Ta näris pähkli ruttu ära ja neelas alla.
Järsku hakkas sadama taevast kuldset lund ja väga mõnus tuulepuhang hellitas nende karvkatet. Siis hakkas millegipärast hoopis orav muutuma. „Ei no tore küll. Nüüd on maailm küll TÄIESTI PAHUPIDI!“ hüüdis konn. Orav muutus valgete juustega, pruunide silmadega väikeseks poisiks! Samal hetkel hakkas metsast veel rohkem lapsi välja jooksma ning konn ja hamster muudkui imestasid ja imestasid. Siis läks taevas ühest kohast selgeks ja sealt lendas valju HALLELUUJA saatel alla väike ilus ingel, kes tuli laste (ja ka loomade) juurde ning ütles: „Te olite väga tublid ja vaprad, et julgesite minna härra ilvesega rääkima! Selle eest tahan ma teid tänada.“ Ja ingel võlus lastele selga ilusad kleidid ja kasukad, püksid ja särgid, sest neil olid seljas ainult räbalad. Veel puistas ingel neid üle toredate kingitustega, mis lastele väga meeldisid. „Ma pean nüüd vanaema juurde minema, aga teie kõik võite minu juurde tulla, niikauaks, kui te endale kodud leiate!“ kutsus Karin ja jooksis koos teiste lastega vanaema maja poole. „Me tuleme sind vaatama!“ hüüdis konn. Ja nad läksid koju oma õnnelikke elusid elama.
Poisiks muutunud orav jäi Karini juurde elama ning hamster jäi konna juurde. Paari päeva pärast levis nende metsas kuuldus, et kurja ilvesekuningat pole enam. Ta oli õhuks muutunud. Ühiselt otsustati, et uueks valitsejaks saab tark jänes, kes meeldis kõigile. Jänes valitses riiki väga hästi ja järgmisel päeval saabusid maailma parimad jõulud!
Lõpp.