Saara Liis Jõerand (5.T) „Mees, kes mõistis müüride keelt…“

Pühendatud Jaan Krossile

OLUPILT I

AASTAST 1441

On kena hommik Tallinnas nagu juunikuus tavaliselt. Päike kiiskab üle katuste, mõned varahommikused teenijatüdrukud suunduvad turuplatsi poole. Mina ka. Mul on käes punutud korv, seljas purpurpunane kleit, põll on ka ees. Perenaine saatis mu turule, pean ostma piima ja juustu.

Nii ma siis kõnnin ettevaatlikult mööda seinaääri Pühavaimu tänavat üles, hoolikalt silmi lahti hoides, et ülalt aknast midagi alla ei sajaks. Mulle sammub vastu rõõmus käsitööliste kamp, kõik teretavad viisakalt, nagu oleksin nende vana tuttav. Peened prouadki naeratavad mulle ja isegi koerad liputavad mind nähes saba.

Kõik on minu vastu täna nii kenad ja ilmgi on hea. Ka tänavad ei haise täna eriti. Naeratan endamisi ning hakkangi jõudma turuplatsile. Tore!

Aga mis see siis on …? Appi! Timukas! Täna hukatakse keegi? Jube. Otsustan, et seda ma küll näha ei taha, ja pööran otsa ringi. Tõstan seelikusaba üles ja kihutan. Kuid Saiakangist kostab kellukeste helinat ja juba tulevadki sealt pidalitõbised. Hirmuga keeran vasakule ning põgenen jooksuga. Nüüd olen sattunud kitsasse tänavasse, siin vist ei saa isegi käsi korralikult välja sirutada. Kui nüüd peaks keegi veel midagi aknast alla viskama… igatahes on siin kõle ja niiske. Tontlik.

Olen jõudnud Vene tänavale, siin on vähemalt päike. Olen nii väsinud, et toetan selja vastu kirikumüüri…

“Preili, preili!” kuulen tuttavat häält. Raehärra poeg Martin kummardub mu kohale. Kohmetult kargan püsti ja tervitan viisakalt noormeest. Haaran korvi ja ruttan taas turuplatsi poole. Silmanurgast näen Martinit mulle muiates järele vaatamas.

OLUPILT II

AASTAST  2011

On kena pärastlõuna Tallinna vanalinnas nagu aprillikuus tavaliselt. Päike kiiskab üle katuste ja tänaval liigub palju inimesi. Mõned noored lähevad kinno, teised Viru keskusesse, kolmandad üldse Vabaduse väljakule rulatama. Kuid mina kõnnin Raekoja platsi poole, erinevalt kõikidest klassikaaslastest. Mul on jalas kitsad teksad ja lahedad tossud, seljas kirju pluus. Suured päikeseprillid ees ja kott üle õla. Kõnnin rõõmsalt mööda Pühavaimu tänavat ja vastu tuleb turismigrupp. Kõik teretavad viisakalt, nagu ma oleks nende vana tuttav, isegi mööda kõndivad mehed ja naised naeratavad mulle. Ilm on nii ilus. Kõik on täna nii hästi. Naeratan endamisi ja jalutan edasi.

Jõuangi lõpuks läbi Saiakangi Raekoja platsile. Näen, et kell on kolm. Hästi. Kuid... Mis see on? Jälle mingi laat? Miks neid siin kogu aeg on... Ma mõtlesin, et tulen siia, jalutan natuke ja lõpuks istun pingile, kus saaksin vaikselt ja rahulikult oma raamatut lugeda. Kohustuslik kirjandus – „Mardileib“. Kuid kui siin TERVE plats inimesi täis on, siis sellist võimalust mul ei teki. Absoluutselt mitte. Nõme!

Otsustan, et kui ei taha, et mind laiaks litsutakse, peaksin täna ikka koju minema. Seon lahtise tossupaela kinni ja lippan. Kuid Saiakangist sõidab välja jalgratturite kolonn, millel lõppu ei paistagi tulevat. Ja need kihutavad otse minu poole! See on väga jube, mul on tunne, et kohe-kohe tuleb kokkupõrge... Õnneks jõuan vasakule põigata.

Olen sattunud kitsasse tänavasse, mida kunagi varem märganud pole. Siin on kõle, niiske ja päris pime. Õnneks on paar hädist laternat siin-seal, seega midagi näen ka. Vaatan selja taha ja silman seal suurt musta põrisevat motikat, mille sadulas istub  mootorrattur, kes  ei näe välja eriti sõbralik. Kohe üldse mitte sõbralik. Kui taas ette vaatan, näen seal suurt kampa noori koledaid mehi, kõik arvatavasti juua täis. Surun end vastu seina, vaatan ühele ja teisele poole, jälle ühele, siis teisele poole. Olen ümber piiratud. Jube on. Kummaltki poolt tulevad inimesed pole eriti lahke näoga. Kuskile pole minna, siit minema on ainult kaks teed.

Võtan julguse kokku, pigistan silmad kinni ja torman teadmata suunas, isegi midagi aru saamata, minema. Minema sealt tänavast. Jooksen otse läbi igalt poolt, igast inimesest, kes mulle vähegi ette jääb, lihtsalt nagu plahvatan. Kui rahunenud olen, saan aru, et olen jõudnud Vene tänavale. Tunnen seda tänavat nii hästi, sest käin siin peaaegu iga päev koolis. Heidan pilgu üle õla, kuid midagi rahutukstegevat pole näha. Kuid ometi olen kindel, et see kõik juhtus päriselt.

„Hei, sina! Jah, sina, kuule! Kus sul kiire on? Tere!“ kuulen tuttavat häält. Ja see ongi mu koolivend, ta märkas vist, kuidas ma segaduses ja hirmunult tänavale tormasin. Punastan  kõrvuni  ja teretan teda vastu. Vahetan temaga veel viisakusest paar sõna, kuid sõnad ei tule mu suust küll korralikult välja. Puterdan ja jaman seal, kuni aru saan, et intelligentsest vestlusest siin midagi välja ei tule. Keeran sõnagi lausumata ümber ja kiirustan kodu poole. Silmanurgast näen poissi mulle muiates järele vaatamas.