Paula Fritze (6.T) "Legend arhitekt Vilenist"

Räägitakse, et kui Vilen sündis, ei osanud vanemad talle nime panna. Ema tahtis panna Vladimir Iljitš, aga isa Lenin.  Nii juhtuski, et pärast pikka vaidlust otsustasid nad, et poeg saab kolmest nimest moodustatud nime. Nii saigi pojukese nimeks Vilen.

Kui Vilen 18-aastaseks sai,  läks ta kunstiinstituuti arhitektuuri õppima. Ta õppis hoolsasti. Kuid õppimine oli kallis ja Vilenil ei jätkunud enam õppimiseks raha. Nii pidi ta õpingud pooleli jätma. Ta otsis endale töökoha ühes kirikus. Ta kaunistas enne igat missat jumalakoda ja kirjutas valmis laululehed. Kuna missad toimusid ainult pühapäeviti, teisipäeviti ja tähtsamatel puhkudel, tekkis  Vilenile palju vaba aega. Selle veetis ta oma väikeses ja pimedas korteris maju joonestades. Mida kauem Vilen kirikus töötas, seda rohkem hakkas talle  see amet ja koht meeldima. Kirikuõpetaja Metod kiitis tema tööd ja käitus temaga alati hästi. Tihti vaatas ta pealt, kuidas Vilen lahkelt inimestega suhtles ja neid viisakalt teretas, kui nad kirikusse sisenesid. Missa ajal Vilen aga joonistas maju. Ühel päeval pärast tuhkapäeva teenistust leidis kirikuõpetaja maast Vileni töö. Ta võttis selle kätte ja vaatas imestunult: majad olid nii uhked, kõik mõõdud olid välja kirjutatud ja arvutatud ning ehitisel oli eriline disain. Kuid kõige rohkem pani teda imestama  see, et üks ehitis oli kirik. Kuid mitte tavaline torni ja suurte akendega kirik, vaid viltuse katusega, madal moodne kirik. Kui Vilen pühapävasele teenistusele tuli, kutsus kirikuõpetaja teda kiriku kõrvalruumidesse. Ta tõmbas ühe lauasahtli välja ja ulatas  Vilenile tema joonestuse.

Vilen võttis selle tänades vastu ja hakkas minema, kuid kirikuõpetaja kutsus teda tagasi. Ta küsis poisilt,  miks ta seda tööd ei saada arhitektuurivõistlusele. Vilen siis seletas talle, et selleks peaks ta teadma, kuidas maju detailselt joonestada nii, et ehitajad saaksid aru. Aga seda õpetatakse instituudis, mis  rahapuuduse tõttu tal kahjuks lõpetamata jäi. Kirikuõpetaja noogutas kurvalt ja lubas tal minna.

Vilen töötas aga kirikus edasi, teenistustele hakkas tulema aina rohkem ja rohkem inimesi ja saal täitus sageli nii, et paljud pidid seisma. Kunagi varem polnud kirikus nii palju inimesi käinud. Inimesed tulid tänu Vilenile, jutud tema lahkusest levisid ja paljud tulid  ka oma muresid talle rääkima ja abi küsima. Jõululaupäeval täitus kirik nagu  ei kunagi varem. Teenistus algas, kõik tõusid püsti ja laulsid, kuid selle asemel, et pärast laulu jälle istet võtta, jäid kõik seisma. Kirikuõpetaja köhatas ja viipas Vilenile, et ta tuleks lähemale: “Vilen, sul on suur süda ja palju annet. Kogusime raha, et sa saaksid ülikooli lõpetada. Õnne ja edu kaasa. Jumal olgu sinuga. Aamen.” Vilen ei osanud  midagi öelda. Ta seisis seal ja naeratas, kuid rõõm ei lasknud tal rääkida. “Aamen” oli ainus asi, mida ta öelda suutis.

Vilen jätkas õppimist ning lõpetas ülikooli edukalt. Tema moodsad ehitised said kuulsaks ja kõik tundsid teda. Kui kirikuõpetaja suri, projekteeris Vilen tema auks kiriku. Ilusa, valge, moodsa, madala ja viltuse katusega kiriku, Metodisti  kiriku, mis asub Tallinnas Narva maanteel.

Räägitakse, et kirikus korraldatakse Vileni ja kirikuõpetaja auks isegi kontserte.