Paula Fritze (6.T) „HÄRRA SONNE VÕLUV MÄNGUPOOD“

Mööda tänavat tuli alla väike punase tuttmütsiga rõõmus tüdruk. Tal oli peos 35 marka ning ta oli teel pagariärisse nagu iga hommikul värsket leiba ja kaneelisaiu ostma. Lund sadas ja päike paistis, inimesed kõndisid rahulikult tänavatel ning tervitasid üksteist naeratusega. Väike lastekoor laulis raekoja kuuse all, jõuluturul käis ringi jõuluvana ning jagas lastele  piparkooke ja komme.

Tüdruk jooksis inimestest mööda, tervitas mõnd müüjat turul, kes talle lehvitasid, ning suundus pagari poole. Ta jooksis mööda tuttavaid teid ja radu, kuni jõudis pagariärini. Sisse astudes tundis ta kohe värsket saialõhna. Ta läks leti juurde, kus seisis paks pagar, kes teda igal hommikul samade sõnadega tervitas, ning talle siis, teades, mida ta soovib, kohe ahjust värsket leiba ja kaneelisaiu välja võttis.

Pagar tervitas teda tänagi ning andis leiva ja saiakorvi, enne kui ta isegi tervitada jõudis. Tüdruk tänas, pistis talle raha pihku ning astus rõõmsal sammul uksest välja. Ta kõndis mööda teed alla raekoja poole, möödus poodidest, imetles säravaid laternaid, kuni jõudis tänava lõppu. Ta hakkas juba üle tee minema, kui märkas üht ust, mis oli kaunistatud rauast nikerdustega, mida ta polnud aga varem märganud. Ukse kõrval oli väike aken, mis oli vana ja  tolmune ning läbi see ei paistnud. Tüdruk astus uksele lähemale ning koputas. Kuid midagi ei liikunud ega kedagi ei tulnud. Ta vajutas ukse lingi alla ning uks läks vaikse kriuksuga lahti. Ta astus sisse. Tuba oli pime, vaid üksik küünlaleek valgustas veidike ruumi. Toas ei olnud muud midagi kui vana diivan ja laud ning üks suur kapp. Kohe ukse kõrval oli trepp, mis oli tolmuga kaetud ning näis väga vanana. Tüdruk pani korvi saiadega maha ning läks aeglaselt trepi poole. Ka nüüd ei tulnud kedagi ja ta läks vaikselt trepist üles. Trepp tundus olevat lõpmatu, ning mida kõrgemale ta astus, seda kaugemal tundus olevat lõpp. Kuid korraga lõppesid astmed ning ta nägi valgust, mis tuli ühest väiksest ukseaknast. Ta läks ukse juurde ning pisut kõheldes avas selle. Ta ei uskunud oma silmi, talle avanes hingemattev pilt: tuba oli maast laeni täis mänguasju. Tema ees sõitis pikk rong, mis töötas kuuma veega, riiulitel marssisid väiksed sõdurid, uhkes nukumajas põlesid tuled laes ning kraanist voolas vett. Laudadel olid paberid ja pliiatsid, mis otsekui ootasid väikesi joonistajaid. Toas oli kaste nukkudega, palle, klotse, raamatuid ning tillukesi sammuvaid tinasõdurid. Laes rippusid lennukid ja marionetid.

Kõlas vaikset jõulumuusikat ning ukse kõrval asuva leti peal oli kauss piparkookidega. Tüdrukul läksid silmad imestusest suureks: ta mängis kõigega, imetles nukke ja raamatuid ning helistas kellukesi. Korraga kuulis ta  selja taga häält. Ta pööras ümber ja nägi kõhna ning halli habemega meest, kes teda suurte roheliste silmade ning laia naeratusega vaatas. Ta tõusis kiiresti  püsti, tegi kniksu ja vaatas mehele häbeliku naeratusega otsa. Vanamees ulatas talle käe ning tutvustas end: “Härra Sonne”. Tüdruk võttis algul umbusklikult mehe käest kinni, kuid kui too talle küpsiseid pakkus ning õrnalt pead paitas, oli tüdruk kindel, et härra ei tee talle midagi. Mees viis ta kõrvalruumi ning pakkus suure ja mugava diivani peal istet ning andis talle piparkoogikausi kätte. Ta  jutustas tüdrukule, et vanasti oli jõulu ajal pood rahvast täis, kuid aastate jooksul olid inimesed unustanud selle koha ning hakanud käima ühes teises poes, mis on uhkem ja kenam, ning tema ei saa midagi teha, kuna uhke  mängupoe omanik härra Winder oli talle needuse pannud ja ta ei saanud siit välja, et poesilti parandada, et inimesed seda näeksid ning teaksid poodi tulla. Seepärast ongi pood tühi ja hingetu. Needusest vabaneks ta aga siis, kui korraga tuleks poodi palju õnnelikke poisse ja tüdrukuid.

Tüdruk teadis härra Winderi uhket poodi, see oli linna kuulsaim kingipood: "Winderi Mängupood". Selles poes käisid ainult rikkad, vastel polnud sinna asja.

Tüdruk tõusis, tänas küpsiste ja külalislahkuse eest ning lubas kindlasti tagasi tulla. Ta võttis oma saiakorvi ning läks poest välja. Seekord ei läinud ta koju, vaid turuplatsile ning kutsus endaga kaasa kõik lapsed, kellega ta kohtus, ja kes olid nõus temaga kohe kaasa tulema. Kampa võeti isegi kuuse all laulvad lapsed ja jõuluvana süles istuvad tüdrukud ja poisid. Keegi ei teadnud, mis on juhtunud, kuid nad tulid ikka tüdrukuga kaasa. Vana nikerdustega ukse ees jäi tüdruk seisma. Lapsed vaatasid üksteisele küsivalt otsa, kui tüdruk majaukse avas. Mõned väiksemad küll pelgasid, kuid suuremate julgustusel sammuti edasi. Tüdruk avas toaukse ja lapsed jäid vaikides imet vaatama: Lendavaid lennukeid, kõndivaid nukke, laulvaid jõuluvanasid ja veega sõitvaid ronge polnud nad ju varem näinud. Nad mängisid nukkudega, helistasid kellukesi, sõitsid autodega ja mõned vaatasid lihtsalt suurte silmadega seda tralli pealt. Selle möllu peale tuli laste sekka ka härra Sonne, endal nägu naerul, kuid õnnepisar silmanurgas. Ta võttis tüdrukul kätest kinni ja tegi mõne tantsutiiru. Lapsed muudkui naersid ja mängisid ning selle kõva naeru ja muusika peale hakkasid ka tänavalt inimesed avatud uksest poodi sisenema. Korraga astus poodi härra Winder, kuri ja karm nägu peas, kuid rõõmsaid lapsi ja heldinud vanemad nähes langetas pilgu ning kadus vaikselt tuldud teed. Tema poeski jäid aknad pimedaks ning uksed suletuks.

Härra Sonne tegi aga oma poe korda ning emad ja isad, kel oma lapsepõlv meelde tuli, muudkui ostsid ja ostsid oma lastele nukke ja autosid. Ning kui härra Sonne veel surnud pole, peab ta tänini seda võluvat mängupoodi.