Elss Marta Raidmets (5.T) "Kuldtiib Brita ja muinasjuturaamat"

See kõik juhtus aasta ja üks päev tagasi, kuid mäletan seda imelugu nii hästi, nagu oleks see juhtunud alles eile. Seda väikest kollase kattega voodit ja ema selle peal, hoidmas hellalt Brita kätt.

Õhk kumiseb kajana ema helisevast häälest, kergel tuuletõmbusel on sirelilõhn. Ma ahmin lummatult õhku sisse, nagu oleksin lämbumas, kuni tunnen, et mu kopsud enam rohkem ei kannata ja puhin siis valjult õhu välja. Ema see ei heiduta ja tema jätkab oma salajasel toonil muinasjutu lugemist. Ta jutustab Araabia suurtest draakonitest ja maalib meie mõtteisse ühe suure ja värvilise, uhke ja võimsa pildi. Võõramaine helkiv olend hakkab minu mõistuses endale pesa ehitama, vahepeal mind kahtlustavalt ja altkulmu oma smaragdsete silmadega jälgides. Tahaksin ta poole sirutada, aga minu käeulatusse jääb vaid Brita. Ema viimane sõna jääb veel õhku helisema, enne kui ta selle puruks lõikab ja raamatu kinni lööb. Hinges justkui heliseks midagi edasi. Ema suudleb Britat laubale ja lahkub siis toast, kustutades väikse soolalambi raamaturiiulil, ning võttes endaga kaasa kogu toas oleva maagia. See jätab meie hinge suure tühiku. Tunnen, et ka Brita südames laiutab suur ja lai tühik, sest olen ju kass, kes on hingepidi ühendatud omanikuga.

Järsku tõuseb Brita voodis istukile, ma haistan ta plaani. Tahaksin talle midagi hoiatuseks öelda, kuid saan vaid kuuldavale tuua vaikse rahutu nurrumise. Brita heidab mulle kahtleva pilgu, justkui kaaludes oma järgnevat ideed, kuid tõuseb siiski voodilt püsti ja hiilib üle külma parkettpõranda. Ta libistab oma käte vahele paksu valge raamatu, selle sama, mille ema just sulgenud oli. Ta liugleb vaikselt üle põranda ja sätib end siis tagasi voodiservale. Ma vaatan teda tummalt. Proovin küll raamatu jõule vastu puigelda, kuid peagi istun minagi tema kõrval ja vaatan lummatult pilti kahest tuvist.

Kumbki me ju lugeda ei oska, mis teeb meid üpris nukraks ja õnnetuks, kuid pilt on kaunilt joonistatud ja me oleksime võinud seda vaadata tunde. Järsku hakkab Brita valjult köhima, justkui oleks tal midagi kurku kinni jäänud. Silmitsen teda ehmunult ja peagi haistan endaski halba tunnet. Järsku lähevad mu jalad Britast lahti ja me keerleksime justkui kuskil tühjuses. Korraga maandume kusagil katusel ja ma vaatan imestunult ringi. Ma ei näe enam pimedas üldse nii hästi nagu harilikult. Brita on ka kuhugi kadunud. Märkan järsku kellegi varbaid. Veidikese aja pärast mõistan ma, et need varbakesed kuuluvad minule ja et mina olengi muutunud Britaks. Britat kassina ma aga kusagil ei näe. Ronin veidi kohmetult katusel, kuni näen midagi kuldset mulle vastu hiilgamas, nii silmipimestavalt hele on see valgus. Märkan sarnasust Brita muinasjuturaamatu selle puuriga pildiga. Hiilin kiirelt ja osavalt puuri poole, peagi puudutan ettevaatlikult selle kuldseid ääri. Päris! Täitsa päris! Puuris on nüüd kolm lindu. KOLM! Aga mina olin ju pildil kindlapeale kahte näinud. Siis ma mõistan, et üks kuldse tiivaga lind neist ongi Brita. Järsku näen puuri kohal pendeldavat võtit. Midagi on sellele graveeritud, kuid tean, et ka Brita lugeda ei oska. Aga mingil põhjusel on sõnad mulle ju ometi nii selged ja arusaadavad, ma võiks neid kas või peast lugeda. Mõistan, et pean laulma. Lasen tulla selge häälega ühe hõike ning olen veidi meelitatud Brita kõlavast ja kaunist lauluhäälest.
„Kui sul huultelt viisike udusse veel lahkub, Sinu sõbra silmake siiski veel ei tuhmu. Tuvid hinges lahti lase päästa valla laul, siis su süda särab ja sul tegu hingel hea!“

Pistan seejärel võtme kuldsesse lukuauku ja lasen tuvid valla. Brital haaran sabast kinni ja hoian teda tugevalt pihus. Seejärel komistan ja kukun…….

Igatahes hommikul leidis üllatunud ema meid Britaga magavana kaminast. Ta äratas meid hellalt ja naeris veidi meie üle. Me saime korraliku õppetunni, nüüd teame elupäevade lõpuni, et vaid emal on võluvõime jutustada lastele muinasjutte. Ja kui me veel surnud pole, peame me seda alati meeles.