Joel Markus Antsoni luulet

Armastuse ülim laul

 

Kui ma pole ühenduses oma südamega,

selles peituva igavikulise Armastuse –

jumaliku sädeme –

ja Jumala endaga,

võin eksida teelt

ja kaotada suuna.

 

Kuid elades Armastuses,

püüdes mõista

kuidas Püha Vaim mind juhib,

avalduvad sügavamad tarkused,

millest juhinduda saan

ka pimeduse aegadel.

 

***

 

Siinses maailmas

toimunud kokkusaamised

pole kunagi juhuslikud.

„Juhuslikkus“ on sõna,

mida kasutatakse siis,

kui ei mõisteta Seadust,

mis juhib meid siin-

ja sealpoolses maailmas.

 

Seda kasutatakse,

kui ei teata,

et oleme justkui lõngajupid

Jumaliku Kangru käte vahel,

Taevastel Kangastelgedel,

kus kootakse elumustreid,

inimhingede kohtumisi,

ja südamekeelte põimumisi,

mille pinguldamisel tekib

Armastuse ülim laul!

 

06. jaanuar 2014/06. veebruar 2014

 

 

Eluajad

 

 

***

 

Elu jaotub neljaks,

justnagu aastaajadki.

 

Elu, justnagu aastagi,

on pidevas muutumises,

kasvamises ja suremises,

õitsemises ja kärbumises.

 

Pole elu surmata,

pole suve kevadeta

ega talve sügiseta.

Kus on rõõm,

seal saab peagi laotama

kurbus oma tiibu.

Kus valitseb viha,

seal saab peagi

võidutsema Armastus!

 

Mu süda,

ära heida meelt.

Ära karda kaotada,

sest sa ei oma midagi,

miski ei kuulu sulle.

Kõik allub Armastusele,

surmgi allub Igavikule

ja igavikulisele elule

Armastuses!

 

 

I

 

Elu jaotub neljaks,

justnagu aastaajadki.

 

Kõik ärkab

ja sünnib kevadel,

õitsedes ja lõhnates

oma täies hiilguses

Armastuse magusa

ja joovastava lõhnaga.

 

Siis külvatakse maasse

Armastuse seemned,

et sügisel maitsta

tehtud töö vilju.

Ärgem unustagem

Armastusest joobudes

lakkamatult tööd teha

ja uusi seemneid

maasse külvata.

 

Selleks, et veini nautida,

tuleb viinapuudelt marjad noppida

ja kannatlikult oodata

kuni suhkur muutub alkoholiks.

 

Armastus vajab teostumiseks

pidevat töö tegemist

ja Armastuse otsimist.

Kui seda ei leita,

siis kannatlikku ootamist

ja alandlikku, kirglikku allumist,

kui on saabunud aeg

rüübata tehtud töö vilju,

maitsta magusat veini

oma janustelt huultelt.

 

 

II

Elu jaotub neljaks,

justnagu aastaajadki.

 

Suvi on aeg,

mil vili küpseb

lõõmava armastusepäikese käes.

See on aeg,

mil rohelised viinamarjad

muutuvad tumelilladeks –

see on meeleparandusaeg –

kui Armastus kasvab

ja muutub sügavamaks!

 

Mu süda, ära heida meelt,

vaid naudi lõõmavat kuumust,

veel pole aeg käes,

et juua Armastuse magusat veini,

praegu rüüpa igatsuse-karikast.

 

 

 

 

III

 

Elu jaotub neljaks,

justnagu aastaajadki.

 

Sügisel, kui valmivad viljad,

on aeg minna põllule

ja viinamäele,

sest lõikusaeg

on kätte jõudnud!

 

Siis on kadunud

värvilised õied

ja kevadine rohelus,

Armastusest joovastumise lõhn

on mattunud suvel tehtud töö

higihaisu alla –

kuid seegi on osa

Armastuse hõngust!

Peagi saab aga tunda

veini magusat lõhna.

 

Siis on kadumas

suvine valgus ja kuumus,

puud on vahetamas oma kuubi,

ehtimas end erksaisse pidurõivaisse,

et jätta hüvasti tehtud tööga

ja tantsida Armastusest

joobuvate inimeste keskel

armuhõnguses.

 

 

IV

 

Elu jaotub neljaks,

justnagu aastaajadki.

 

Talv toob endaga

puhkuse ja rahu,

lumi jahutab

Armastusest põlevat

ja väsinud maad.

 

Kuid lumi ja talvgi

on vaid üks neljast Armastuse näost!

Vaikus, rahu ja väljahingamine

saabuvad maale

koos lume ja inglitega,

et järgmisel aastal

võiks kõik korduda,

et iga uue aastaga

võiksime jõuda lähemale

Jumalale!

 

 

***

 

Öeldakse, et elu jaotub neljaks,

justnagu aastaajadki,

et elus on üks osa kurbust

ja kolm osa rõõmu.

Kuid et valu ja kannatused

puhastavad meid

meie hingeplekkidest,

meie südame mustusest.

 

Ma ei näe ei valu

ega kannatusi

selles iga-päevases pidupäevas,

lõpmatus pulmapeos.

Pole kaotusi ega võite,

ainult kasvamine Jumalas!

 

Kõik on vaid

rõhu asetamise küsimus.

Kui tunned kurbust

närtsivast õiest

ega tunne rõõmu

peagi valmivast viljast

või tööst,

mis selleks tuleb teha

või veinist,

mis viib su osadusse Jumalaga

või igatsusest,

mis on sul veini järele,

siis ongi sinu jaoks saanud pulmapeost,

kus on kohal Armsam ise,

viimne ärasaatmine

ja hüvastijätt.

 

Kaduvus õpetab meile

Armastuse tantsu!

 

Me ei saaks tantsida Armsamaga,

kui seisame paigal

kui ei lase end muutuste muusikal kanda,

Armsamal end juhtida –

Armsama tahe peab saama

meie südamesooviks!

Aga ärgem unustagem

otsustaval hetkel

juhtimine enda kätte võtta!

 

Andu Armastusele,

mu süda

ja ära heida meelt

ega tunne hirmu

muutuste ja kaduvuse ees.

 

Ka aastaajad muutuvad,

kuid pärast kevade hääbumist

on peagi saabumas järgmine.

Ühele järgneb teine.

Kaotatu tagasi

tuleb uues rüüs!

 

Keskendu heale,

rahule ja Armastusele,

sest siis polegi enam muud.

Andu Armastusele, mu süda,

et saada sellega üheks!

 

 

Uks imedemaailma

 

I

Ma mõistnud olen,

et maailma,

kus sünnivad imed,

on ainult üks tee,

sinna viib üksainus uks!

 

See on armastuse tee –

kauneim kõigist ustest on see,

värav Jumala õnnistustele!

 

Ainult Armastuses

sünnivad imed!

Vaid Armastus

on võimeline võitma surma,

hävitama haiguseid,

purustama ikkeid,

mis meid murekoorma külge seovad.

 

Olgu armastuseahel ainus,

mis meid seob!

See on kett,

mille läbi oleme ühenduses

Jeesuse Kristusega!

 

See ahel ei kammitse meid,

vaid see on ainus,

mis võib tõeliselt vabastada!

 

See on kaunis

ja õrn,

kui roosidest punutud pärg,

mis on pandud pähe

me Kuningale,

kes on Kuningas üle kõikide kuningate,

kes on maa ja Taeva valitseja!

 

On Armastus ju see,

mille läbi võime saada tõeliselt vabaks –

sest kes teenib armastades,

see valitseb!

 

On Armastus värav,

mille läbi

oleme kutsutud siia maailma,

et olla õnnistuseks kõigile!

 

On Armastus võimeline

elama vaid vabaduses.

Seal, kus pole vabadust,

ei saa Armastusest rääkidagi.

 

II

Nagu Isa, Poeg ja Püha Vaim on üks,

on ka uksel

mis viib meid Jumala õnnistustesse,

on mitu erinevat välimust.

 

Mõistnud ma olen:

selle ukse piidaks on julgus –

see on alustala,

mis hoiab püsti

armastusemaja.

 

Julgus on üks Armastuse

mitmest näost –

see on nurgakiviks

meie usule,

hoides meid püsti,

kui meie enese jõud

meid jätab,

kui mure tahab meid

maha suruda,

kui meie ihu lamp kustub

ja kui ka valgus meie sees

on pime.

 

Julguse tõttu

suudame armastada

ja usaldada Jumalat.

Isegi kui kõnnime

läbi surmavarju oru,

kui hirm meid halvab

ja õud tahab meid lämmatada.

 

Julgus on see,

mis hoiab kustumast

Püha Tuld,

mis meis põleb!

 

Julgeda tähendab

armastada ka siis,

kui valu on ainus,

mida tunned.

 

Ära otsi valu,

kuid ära ka põgene selle eest.

Seegi on osa Armastusest,

nagu nauding ja rahugi –

nad kolmekesi koos käivad,

kasvatades inimsüdameid.

 

Aga otsi julgust –

sütita Püha Tuli endas,

et imed võiksid selles tõusta.

Justkui suits,

mis hõljub lõkkest taevasse –

lähemale Jumalale –,

nagu fööniks,

kes tõuseb tuhast!

 

Puhu lõkkele söed,

mis on mattunud tuhakihi alla.

Kuid ka kõige pimedamal hetkel

ära unusta:

need ei kustu kunagi!

Need on alati su südames,

et võiksid saada

Püha Hinguse poolt lõkkele puhutud,

et jumalik valgus su enese sees

võiks sul näidata valgust sel eluteel,

mis viib Armastusse,

imedemaailma!

 

III

Elagem Armastuses,

vaid selles sünnivad imed.

Ainult siis hakkab neid

Taevast alla kukkuma –

nagu õunu hilissügisel!

 

Me seisame õunaaias

ja käes on sügis!

Puud on lookas imede all,

lihtsalt avagem enda süled

ja võtkem need vastu!

Avagem enda südamedkambrid,

et Armastus võiks täita need

oma jumaliku saagiga!

Me seisame Paradiisiaias...

 

Elagem Armastuses,

et Jumala teod

võiksid saada meis avalikuks!

Sest elades Armastuses

me elame Jumalas!

 

Lausugem armastusesõnu

ja laulgem kiituslaulu Temale,

kes on uks

imedemaailma –

on Kristus tee, tõde ja elu –

just Tema on uks

imedemaailma!

 

Võti, mis avab ukse,

on alandlik ülistus ja tänu.

Olgu ülistuslaul ainus,

mis täidab me südamekambreid,

sest seal, kus on,

antakse juurde!

Kus on rõõm,

ka raskustes –

just eriti neis! –

saab see kasvama

veelgi suuremaks!

 

“Sest seal, kus on, antakse juurde!”

 

IV

Öeldud on, et jääb

vaid usk, lootus, Armastus,

kuid suurim neist on

Armastus!

 

Ma tahan öelda veel –

kuid ometigi enam

midagi juurde lisamata –

oma armastatu sõnadega:

“Jumal on kõik

ja kõik on Jumal!”

 

Nii polegi muud peale Armastuse,

milles sünnivad imed!

Pole muud peale imedemaailma

ega ukse, mis meid sinna viib –

see ukski on juba omaette maailm!

 

Kõik maailmad

saavad üheks Armastuses –

kõik on üheks saanud Jumalas!