Vabariigi sünnipäeva ootuses on hea meenutada Rasmus Puuri kõnet Eesti Vabariigi 103. aastapäeva aktusel Metodisti kirikus
Hea oleviku ja tuleviku Eesti! Enam kui 150 aastat tagasi elas üks mees, kellel oli unistus. Ta tahtis teha ajalehte oma inimestele. Inimestele, kes rääkisid temaga sama keelt ja elasid samal maal. Tal ei lubatud seda teha. Mees jätkas aga unistamist ning mõne aasta möödudes see soov täituski. Tema esimesed sõnad selles lehes 5. juunil 1857. aastal olid: „Tere, armas eesti rahvas!“.
Nii oli maarahva pöördunud varem ainult võõrad, sedagi harva. Nüüd tegi seda üks omade seast. Oma tütrele ütles, et tahab seda lehte teha eesti rahvale rõõmuks ja õpetuseks. Muuseas ütles ta, et oma päritolu ei peaks küll keegi häbenema. Häbenema peaks ainult seda, kui me rumalad oleme. Selle mehe unistused läksid aina suuremaks ning unistama hakkasid ka teised. Unistati laulupeost, kus saaksid need nõndanimetatud eestlased laulda eesti keeles. Unistati, et saaks oma emakeeles koolis ja ülikoolis õppida. Unistati oma luuletustest, romaanidest, näitemängudest, teatritest, lauludest, orkestritest, kooridest, maalidest, skulptuuridest, tähtsatest majadest, päris oma muuseumist. Üks mees julges isegi öelda, et ükskord on Eesti riik – seda meest peeti hulluks. Aga unistati, unistati, unistati kuni ühel hetkel – oli see kõik olemas. Ka selle hullu Juhani unistus. Kunagi ammu-ammu aastaid tagasi ütles üks teine, keda peeti samuti hulluks, et hullus on näha maailma sellisena, nagu see on, mitte sellisena, nagu see peaks olema. Me peaksime elama sellises maailmas, nagu me tahame, et see oleks, mitte sellises, nagu see päriselt on. Sest mäletate, mida ütles hull Juhan ja mis selle unistusega sai. Kallid sõbrad, julgege unistada, julgege olla loovad, sest ainult nii sünnib siia ilma midagi päriselt uut ja midagi päriselt ilusat. Ja mida uskumatumad ja jaburamad need unistused on, seda parem! Ma reedan teile ka ühe saladuse – see, kes unistab, ei jää mitte kunagi vanaks. Ja ärge kunagi kartke olla hull, kartke olla hall. Kas olete pannud tähele, et unistused on elusamad kui elu. Me ise oleme siis elusamad. Veri voolab meis kiiremini, hingame sagedamini, aeg hakkab justkui lendama, tuju läheb nii heaks, nii heaks. Me hakkame sädelema. Ja me näeme maailma sellisena, nagu see võiks olla. Virtuaalne nutimaailm ei salli, et sa unistad. Ta teeb seda sinu eest. Ta teeb kõike sinu eest, sina saad aju täitsa välja lülitada. Sa saad oma elu välja lülitada. Aga ära unusta, et elu saab otsa. Sulle anti sinu ainuke imeline elu koos kõigi nende ilusate inimestega sinu kõrval, sinu pere, sinu sõpradega, võimsate elamuste, hetkede ja avastustega, aga sina olid sel ajal oma nutitelefonis. Sa saad seda veel muuta, sinu unistused ootavad sind. Kohe on Eesti Vabariigi 103. sünnipäev. See on ime, et meil on oma vaba riik. Valgevenelastel on ka oma riik, aga nemad ei ole vabad. Nad ei ole peaaegu kunagi saanud veel vabad olla. Aga nagu eskimotel on lume kohta väga palju erinevaid omadussõnu, on valgevene keeles palju erinevaid sõnu just unistamise kohta. Mäletate veel minu kõne algust, millest 150 aastat tagasi unistati? See kõik on imekombel täide läinud. Nüüd on meie kord edasi unistada, et ka need võiksid täide minna ja et Eesti muutuks veel paremaks, veel targemaks, veel ilusamaks. Jõudu unistamisel! Palju õnne, armas Eesti, sa unistuste maa!
